ÕHTULEHE VIDEO | Neljandat korda aasta meessaatejuhiks valitud Kristjan Jõekalda: mul on väga hea meel, aga see paneb mu õlule ka koorma! (19)

Mees sõnab, et ta justkui ei oskagi enam kuhugi pürgida. „Ma kardan, et valmistan vaatajatele ühel hetkel pettumuse, et nad saavad aru, kes ma tegelikult olen - tavaline inimene. See on natuke hirmutav,“ tunnistab ta. „Hirmutav on ka see, et ma pean nüüd jälle terve aasta olema korralik ja ei tohi ühegi sigadusega hakkama saada. Muidu rahvas vaatab, et nemad andsid oma hääle toredale poisile, aga välja tuli hoopis mingi inimmustus.“

Kristjan, kes tele-ekraanilt (ja tegelikult ka päriselus) tundub väga elav, naljakas ja sõbralik inimene, ütleb, et tegelikult on ta hoopis tagasihoidlik ja tavaline.“Mulle meeldib naer ja armastus. Mulle meeldib kodus olla, vaikselt nokitseda ja meeldib, kui inimesed on rahul ja õnnelikud, kui keegi ei kiru mitte kedagi.“ Just seepärast ei loe Kristjan ka internetikommentaare, lihtsalt pole vaja seda negatiivsust. Muide, mees väidab, et ta ei oska tegelikult naljagi teha. „Ma ütlen saladuse – teinekord mõjun ma naljakana, sest istun Teet Margna kõrval. Teet on väga tõsiseltvõetav inimene ja kui minusugune tekma kõrvale panna, siis tundubki, et üks on normaale,“ naerab ta.

Kui palju Kristjan, kes juhib ju mitut erinevat saadet, üldse kodus aega veedab? „Ma olen tegelikult igal vabal hetkel kodus ja ei taha sealt üldse välja minna. Nüüd olen jälle vaba mees, ei pea enam luuletusi pähe õppima ja neid deklameerima,“ räägib Jõekalda, kes auhinnajagamisel ka õhtujuhi rolli täitis. „Nüüd pühendun jälle perekonnale, kellele ma viimased kuu aega pole üldse tähelepanu pööranud. Vaene abikaasa on pidanud laste a terve majapidamisega üksi hakkama saama, sest mehel on töö ja ta teeb proovi.“

Seda, miks Kristjan just parima meessaatejuhi tiitli kõigil aastatel napsanud on, ta öelda ei oska. „Ma teen oma tööd nii hästi kui oskan ja ju on see inimestele kuidagi korda läinud. Mulle teeb kohutavalt head meelt, et inimne on viitsinud selle hiireklõpsu minu poolt ära teha, kuigi seal on kümneid ägedaid inimesi.“ Kui palju talle aga tänaval juurde tullakse? „Ma olen alati öelnud, et ligi astuvad kaht tüüpi inimesed – väikesed lapsed ja purjus mehed,“ muigab ta. „Eestis on tegelikult kõik hästi. Seisad seal Selveri vorstiletis ja keegi ei vaata sind imelikult, et ooo, sa oled ju televiisoris.“

Telesse sattus Kristjan omal ajal režissöörist ema ja operaatorist isa jälgedes. „Jõlkusin nendega maast madalast kaasas.“ Tegelikult pidanuks Kristjanist hoopiski režissöör saama, mees tudeeris Pedas seetõttu isegi näitejuhtimist. „Lapsena olin ma üsna arg. Ema on rääkinud, et lapsena õpetasid nad mulle luuletuse, mille pidin ühes lastesaates ette kandma. Proovi tegin kenasti ära, aga kui salvestuseks läks, siis enam stuudiouksest sisse ei astunud.“ Jõekalda ütleb, et ühel hetkel läks temas aga edevuse soolikas lahti. „Nalja ma teha ei oska, aga väga edev inimene olen küll. See mind sinna kaamera ette ajas.“