ÕHTULEHE VIDEO | "Sa polegi varem habemega naist näinud?!" ehk Kuidas Õhtulehe reporterist sai Conchita Wurst (39)

"Miks peaks üks täie mõistuse juures ja endast lugupidav inimene laskma endale habeme paigaldada?" uuris sõbranna. "Ega ma siis seda endal terveks eluks lase panna, vaid üheks päevaks," pomisesin vastu, siis veel mitte habemesse. "Häbi pole?" küsis ta. Selle peale ma isegi ei mõelnud. Tahtsin lihtsalt tunda ja olla oma silmaga tunnistajaks, kuidas juhuslikud inimesed tänaval minu iseäralikku välimusse suhtuvad.

Pöördusin oma palvega grimeerija Siiri Lauri poole ja selgus, et professionaali jaoks pole eriskummalises idees õigupoolest midagi eriskummalist. "Kas habe või ainult vuntsid? Parukas ka?" küsib ta karvkatte asukoha ja katva pinna kohta, nagu olekski täiesti normaalne, et üks naine tahab vabatahtlikult oma päeva habemikuna veeta. Parukat ma ei vajanud, ent vuntsid võtsin seevastu suurima heameelega vastu.

Habemega läbi linna

"Ära naera, muidu lähevad vuntsid viltu," pahandab grimeerija Siiri. See oli vaevarikas. Nähes oma nägu rõlge vuntsiga, tundus tõsiseks jäämine tõelise katsumusena. "Sa näed välja nagu mees mingist ansamblist," sõnab ta näokarvadega askeldamise hetkeks katki jätvat ja kunsttükki sirge seljaga silmitsedes. Jah, vaatan ma ennast, olen päris atraktiivne mehelaadne toode. Seda hetkeni, kuni toolilt tõusen ja vaatan oma pikka kleiti, geelküüsi ja kuldseid rihmikuid... Ja habet. Kui ma ise endale pimedal metsateel vastu kõnniksin, jookseks ma suurest hirmust võsa taha peitu. Nüüd on aga teised katsumused -  vaja minna läbi linna töökaaslase autot pesulast tooma. Esimest korda hakkasin häbi tundma. See ei jäänud viimaseks korraks...

Astun uksest välja ja kohe on kõigi pilgud mulle naelutatud. Ma arvasin, et inimesed ehk purskavad naerma või hakkavad ohtralt küsimusi esitama. Aga ei. Nad lihtsalt vaatavad mind, mõnel suu lahti.

Alustasin kummalise kelmika mänguga. Iga kord, kui uudistajad mind vaatasid, otsisin nendega silmside, misjärel suunasid jõllitajad pilgu mujale. Sain aru, et inimesed ei pidanud mind mingiks humoristiks, vaid sulaselgeks transvestiidiks, mistõttu ei tundunud ma neile sugugi naljaka, vaid tohutult kummalisena.

Autopesulasse jõudes oli vaja natukene oodata. "Oi, kas sa peidad ennast teiste eest?" naerab töökaaslane varjamatu sarkasmiga. Jah, ma ei saanud ise arugi, et olin pööranud selja iga inimese poole, kes mulle vastu kõndis. Hetkeni, kui minu suunas tuldi kahelt poolt. Tundsin paanikat. Mul ei ole kohta, kuhu peita. Ja see polnud ka eksperimendi mõte. Lõin selja sirgu ja manasin ette näo, nagu üks habe on Eesti naise juures must-have element. Nagu kulmud või kõrvarõngad.

Auto käes ja sõidame toimetusse. "Vaata kõrvalautodesse, sa oled vist kuum tükk!" itsitab autojuht. Jah, foori kõrval peatunud bussis istuvate inimeste pilgud on minu külge kui naelutatud. Ka vanemaealise bussijuhi. Pöörasin pilgu kõrval. Mina ei taha süüdi olla, kui bussijuht vastu posti sõidab. Tundsin ennast veidi süüdi, et inimesi niimoodi oma rõvedusega šokeerin.

"Kuule, mingi imelik inimene on parklas!"

Tulin tagasi toimetusse ja prantsatasin arvuti taha toolile. Teiselpool lauda istuv kolleeg vaatas süvenenult arvutiekraani ja mulle tundus, et ta esmalt ei märganudki mind. "Issand jumal!" kriiskas ja kohkus ta, kui pea tõstis. See "issand jumal" äratas ellu ka teised. Olin nagu keti otsas paavian, keda kõik näha ja sugeda tahtsid.  "Ühelgi meie maja mehel pole nii vägevat habet kui sul," nentis üks. "Helen, sa oled küll tore tüdruk ja värki, ent sa näed räme välja," tõdes teine. Nõustusin mõlemaga.

"Mul elukaaslane kirjutas ja ütles, et mingi imelik inimene oli parklas. Alguses oli nagu naine, ent siis ikkagi vist ei olnud ka," kirjeldas teine kolleeg. Libastusin. Unustasin meikari hoiatuse ja naersin nii, et vunts rebenes liimist lahti. Naiste tualetis kleepisin pintsli nina alla tagasi.

Minu eksperimendi teine pool oli kogeda, mis tunne neil vapratel habemekandjatel siis õigupoolest on. Söömine, joomine, päevitamine ja muu, mis igapäevaelu juurde kuulub. Nii kerge, nagu kõikidel Noadel ja Mangidel habeme kandmine tundub, ja kui proovisin õues olles päikest püüda ja saada juuniks teiseks pruuniks, hakkas palav. Koledalt palav. Südasuvise ilmaga, hakkas nägu higistama ja habemealune kihelema. See on sõnuseletamatult vastik. Haudusin plaani otsida sukavardad, et nendega läbi karvade nahani jõuda ja nii magusat leevendust saada. Päev venib ja mida hilisemaks kell tiksub, seda pahuramaks muutun. Hakkan kadedust tundma kolleegide üle kelle lõug ei kihele. Ja nad olid vabad hinged, kes võisid tänavale astuda, kartmata, et keegi neid nagu pidalitõbist jõllitaks.

Õhtu viimased provotseerimisminutid ja praktiline pool

Mis on parim viis pika tööpäeva lõpetamiseks? Muidugi üks tummine lögaburger. Ikka selline, mis kastmest nõretab ja tilgub. Ent kuidas habet kandes seda väärikalt manustada?

Burksiputkas on omajagu rahvast. Astun lummava karvkattega kannatlikult järjekorda seisma ja inimesed vaikivad. Keegi ei julge mind isegi jõllitada, ainult piilutakse silmanurgast. Klienditeenindaja jäi olenemata minu eriskummalisest välimusest väga viisakaks. Sätime ennast ainsa vaba laua taha istuma. Kõrvallauas istub noor perekond. Nende umbes aastavanune laps vahib mind järjepidevalt. Ta vaatab mind pikalt ja mõtlikult. Oleksin talle lehvitanud või naeratanud, ent kartsin, et tema vanemad peavad mind mõneks räpaseks pedofiiliks.

Burgeri söömine oli kunsttükk. Ka ilma habemeta on ühe ligase burgeri ampsamine paras väljakutse, ent pintslisse toppimine näis peaaegu võimatu. Seda polnud lihtsalt võimalik süüa nii, et vunts puhtaks jääks! Proovisin süüa nii viisakalt, kui vähegi võimalik, mis tähendas, puhastasin pärast igat suutäit oma karvakesi salvrätiga. Ja siis tundus, et umbes sama palju, kui on burgeri sees salatit, oli mu suus ka karvu. Seega on mul praeguseks ainult ähmane ettekujutus kogetud maitseelamusest, sest söömine ise oli üks paras katsumus. Teen ettepaneku teha kunsthabemega burksi manustamisest uus spordiala, sest see kulutas energiat ja nõudis läbitöötatud tehnikat.

Kõht täis läksin poodi hädapärast söögikraami varuma. Selleks hetkeks suutsin peaaegu juba ära unustada, et minu juures midagi ebatavalist on. Otsisin riiulite vahelt vajalikke kaupu ja ei pööranud ümbritsevale kuigi suurt tähelepanu. Ühel hetkel kuulen, kuidas keegi rämedalt naerab. Suunasin pilgu tema poole ja sain aru, et üks pereisa ei suutnud mind nähes rõkkamist tagasi hoida ja lasi oma emotsioonid valla. Temaga kaasas olnud lapsed ei naernud, vaid vaatasid ehmunud ilmel vaheldumisi mind, siis oma isa ja jälle uuesti mind. Tundus, et nad lihtsalt ei osanud seda jama kuidagi kommenteerida. Ma ei pane seda neile pahaks.

Kassas, jällegi - peab tunnistama, et klienditeenindajad on saanud tõeliselt hea väljaõppe, sest nad ei väljendanud ei oma näoilmes ega käitumises mitte mingit emotsiooni. Küll aga jooksis müüja mulle järele, kuna olin oma pangakaarti makseterminali unustanud. Tundsin jälle, et olin piirkonna popim meesnaine.

Õhtused ettevalmistused ja eksperimendi lõpp

Pikale ja karvarohkele tööpäevale panin punkti hilisõhtuse keefiriga. Olen kuulnud, et see värvib silmapaistvaima karvase aksessuaari kenasti valgeks. Tuleb tunnistada, et jook jättis jubeda randi pigem vuntsi alla kui vuntsi peale, mis on isegi hea, sest nii sai kiiremini näopuhastustöödega sinnapaika. Küll aga see natukene keefiri, mis minu karvkattele tekkisid, oli ebameeldiv. Naised ju teavad, kui rõve on tunne, kui peas on mingi lörakas. Näos seda tunda on kordades hullem. Siinkohal tunnen meestele kogu südamest kaasa.

Ka hambapesu polnud kõige kergemate killast. Hambapasta tahtis vägisi lõualt alla habemesse voolata, mis teadupärast hakkab hiljem vahutama. Proovisin olla nii ettevaatlik kui vähegi võimalik, püüdsin halva kui heaga, ent kuiva habemega ma toime ei tulnud. Näo nahk oli õhtuks muutunud juba väga hellaks. Kiskuv tunne põskedel polnud tundide jooksul kuidagi järele andnud ning ainus soov ja unistus oli habemevaba elu. Samas ei tahtnud ma kuidagi veel alla anda...

Ronisin voodisse peitu ja lootsin, et nii hakkab parem. Proovisin tuttu jääda, ent see polnud võimalik. Vastu habet surutud padi ainult võimendas kihelustunnet ja ma tahtsin küüned habeme alla suruda ja ennast matsikombel sügama asuda. Kargasin voodist välja ja eemaldasin viimaks kogu karva oma näolt. Sellega võis kuulutada minu eksperimendi lõppenuks. Ehkki esialgne soov oli eksperimenti pikemalt jätkata, siis rohkem ma ennast piinata ei jaksanud. Habe võitis.

Mida ma õppisin?

Ükski naine ega mees ei saa taoliste proovikivide läbimisel ilmselt täit aimdust, mis tunne erinevate sootunnuste tõttu vastassugupoolel olla võib. Võib ainult oletada ja spekuleerida. Sain kinnitust ka sellele, et kaaskodanikud ei kipu eriskummalist välimust nähes ligi tulema ja küsimusi esitama. Pigem vaadatakse lihtsalt eemalt ja kõnnitakse laia kaarega mööda. Kommenteeritakse tuttavatele ja sosistatakse salaja, mis on tegelikult ka arusaadav. Olgu ka mainitud, et minu eelnevad hirmud olid põhjendamatud: keegi mind kividega loopida ei tahtnud ning räiget mõnitust taluma ei pidanud. Küll aga olen tohutult õnnelik, et naistel habe ei kasva... Siiralt. Päriselt.