Kirjutasin lugu naisest, keda lapsepõlves ahistas vanem mees. Uurisin lastepsühholoogidelt, millise jälje jätab selline teguviis lapse psüühikale. Minu üllatuseks ei tulnudki kommentaari, ent veelgi kummalisem oli põhjendus – psühholoogid polevat nõus nii-öelda kollasele väljaandele midagi kommenteerima.
Võiks ju arvata, et teema on just psühholoogide arvates piisavalt oluline, et võtta võimalikult palju sõna ja teavitada avalikkust. Kuuleme ju tihti, et pere- ja lähisuhtevägivald jääb suletud uste taha ja ohvrid on oma muredega üksi, sest asjaosalised ei julge sellest rääkida.
Aga kes siis veel räägiks, kui mitte abistajad? Usun, et vägivalla all kannatajad saaksid sellest abi küsimiseks julgust juurde. Kahtlemata on neidki koduvägivalla ohvreid, kes isegi ei tea, kuhu ja kelle poole pöörduda. Meedias aktiivselt sõna võtva abistaja aga leiaksid nad kiiremini üles.
Kommentaarid