METSA SAATKOND – KALMISTU: «Inimesed peavad oma esivanemate kalmul sagedasti dialoogi suurte puudega. Mulle tundub, et kõnelus puudega on eestlasele ürgomane,» mõtiskleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita Raadi kalmistul. Foto: Aldo Luud
Rainer Kerge 31. mai 2016 06:00
"Kalmistu on tõeliselt paradoksaalne paik: see on surnute loodud elurikkus! Siin on kummaline vastuolu: Tartus on Eesti linnadest kõige suurem inimeste asustustihedus ja siin, Raadi kalmistul – surnute saarekesel! – on üks suuremaid lindude asustustihedusi Eestis," arutleb Valdur Mikita. Bioloog, semiootik ja kirjanik, sügisest Tartu ülikooli vabade kunstide professor Mikita juhtis Õhtulehe palvel kiirekspeditsiooni Raadi kalmistule, et otsida vastust küsimusele: kes on eestlane?

"Kalmistu on tõeliselt paradoksaalne paik: see on surnute loodud elurikkus! Siin on kummaline vastuolu: Tartus on Eesti linnadest kõige suurem inimeste asustustihedus ja siin, Raadi kalmistul – surnute saarekesel! – on üks suuremaid lindude asustustihedusi Eestis," arutleb Valdur Mikita. Bioloog, semiootik ja kirjanik, sügisest Tartu ülikooli vabade kunstide professor Mikita juhtis Õhtulehe palvel kiirekspeditsiooni Raadi kalmistule, et otsida vastust küsimusele: kes on eestlane?

Kus elab eestlane?

Mulle meeldib mõelda, et eestlane on tüüpiline mitmik­isiksus: iga inimese sees elab muu hulgas ka üks tõeline eestlane.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad