Einar Ellermaa | Kas pürgida miljonäriks või olla muidu mõnus mees? (8)

Kunagi küsiti ühes telesaates algklassitüdrukult, kelleks ta tahab saada, ja ta vastas, et ei tea veel täpselt, aga põhimõtteliselt kuulsaks. Need seigad on õied imedepõllult, mille on loonud meedia ja mida viljakalt toidab muidugi ühiskondlik hoiak. See protsent ikka jahmatas mind, aga eks ma ole juba endise aja inimene ka.

Mõne idufirma eduloo hurmav jutustamine meedias on vajalik ja tore, aga on pannud ohtlikult paljud noored uskuma, et miljonär on nagu üks eriala, mille oskusi ei olegi nii raske omandada. Õpid eriala selgeks, siis teed võib-olla ühe äpi ja raha tuleb. Aga kui ei tule ei äppi ega raha? Kui selle peale siis väga valusalt ei mõtle, siis elate üle, aga kui mõtlete valusalt, siis hakkab kindlasti tervise peale.

Seitse miljonäri

Möödunud aastal oli Eestis seitse tulumiljonäri. Kui arvame juurde varad, ettevõtete ja väärtpaberite väärtuse, siis võib sellele arvule mõne nulli juurde panna. Ma arvan, et kõik nad ütleks, et ei ole seadnud eesmärgiks miljoni teenimist, vaid nad on järjekindlalt teinud asja, mida neile meeldib teha ja miljon on tulnud justkui kingitusena.

Ometi võib kõigile õppivatele ja tööl käivatele noortele julgelt öelda, et te ei näe enda ümber ühtegi tulevast miljonäri.

Kui te olete saanud 30aastaseks ja vaatate oma klassi-, kooli- ja töökaaslasi ning tuttavaid, veendute isegi, et nende seas ei ole miljonäre. Kui mõnest üksikust neist on saanud ettevõtja, on ta kogenud nii edu kui ka valusaid tagasilööke. Mõnelgi on tekkinud küsimus, kas julgeda oma raskustes firma otsad n-ö vette lasta ning jätta endale veidi vara ja koostööpartneritele võlad. Mõnelgi on tekkinud probleem, et koostööpartner on firma otsad n-ö vette lasknud ning jätnud temale võlad maksta. Mõni on kaotanud kogu investeeritud raha. Selleks ajaks te saate aru, et rohkem raha toob ka rohkem muresid.

Kui te olete saanud 40aastaseks, ei ole teie peamine mure enam see, kuidas rohkem teenida (miljonini nagunii ei jõua), vaid kuidas taluda argielu rutiini, kuidas jagada end pere ja töö vahel, kuidas vabaneda väsitavatest ja energiat neelavatest inimestest enda ümber. Juhtub, et pea valutab sel ajal juba sagedamini kui varem ja te olete tihti närviline. Juhtub, et kael on sageli kange ja teeb valu.

Vajad restart’i?

Te mõtlete, et see on suurest töökoormusest ja pikast arvuti taga istumisest ning seega mõistetav. Aga arst ütleb teile, et kaelavalud tulenevad psüühilisest pingest ning soovitab teil oma tööelu ja suhted üle vaadata. Juhtub, et teid külastab juba mõte, kas töö, mida ma praegu teen, ongi see, mida ma olen tahtnud terve elu teha. Kui ei ole, siis küsite endalt ka, mida on minu elus sellist, mida ma olen tahtnud terve elu teha ja millega ma olen täiesti rahul. Kui te peaaegu millegagi rahul pole, jääte kurvaks. Te vajate restart’i.

Kui te olete saanud 50aastaseks – nii uskumatu, kui see ka ei tundu, tuleb kunagi ka see aeg –, siis olete ammu unustanud, et tahtsite kunagi miljonäriks saada. Kui te olete siis veel julge, küsite endalt, kas see praegune ongi see töökoht, kust ma lähen pensionile või on elul mulle veel midagi varuks. Ja kui on varuks, kas mul jätkub julgust proovida.

Te näete, et mõnedki, kes alustasid eluteed teiega koos, hakkavad väsima või on juba aastaid väsinud ja kibestunud ning vihkavad miljonäre. Nad vajavad restart’i, aga kui te proovite seda neile öelda, saadavad nad teid igasugustesse kohtadesse. Nii mõnelgi on välja arenenud kroonilised haigused. Nii mõnigi on lahkunud jäädavalt. Selles vanuses te oskate juba märgata, et teiega koos eluteed alustanutest kõige tervemad ja nooruslikumad on need, kes on lihtsalt teinud tööd, mis neile meeldib, ja saanud selle eest tasu, mis võimaldab normaalselt ära elada. Neil on lähedastega usaldavad ja vastastikku toetavad suhted, nad ei kurda oma elu, tervise, teiste inimeste üle ega küsi, kas me sellist Eestit tahtsimegi.

Tunne parem rõõmu

Kui te olete saanud 60aastaseks – täiesti uskumatu, et isegi see aeg jõuab kätte –, tunnete üle kõige rõõmu sellest, et teil kuskilt pidevalt ei valuta ja et teil on huvi ja jõudu mitte ainult tööl käia, vaid aega jääb ka toredate lastelaste ja sõprade jaoks. Teil on siiralt hea meel, kui te ei pea endalt küsima, miks ma olen liiga palju muretsenud tööasjade ja raha pärast, miks ma olen elanud liiga palju teistele ja nii vähe endale ja miks ma olen kartnud muutusi elus. Te võite olla õnnelik ainuüksi selle üle, et ei vaja restart’i.

Mida vanemaks saate, seda suurem on kahjuks tõenäosus, et kusagilt teil ikka valutab ja te peate hakkama oma tegevusi piirama. Seda suurem on tõenäosus, et need väga üksikud, kellel selleks ajaks see ihaldatud miljon on, loobuks sellest rahast hetkegi kõhklemata selle nimel, et neil kunagi kusagilt ei valutaks.

Kas siis ei võigi soovida ja püüda miljonäriks saada, kuigi võimalus on üks sajast tuhandest? Muidugi võib ja tulebki, aga igaüks saab ise veenduda, et aastate ja aastakümnetega muutub raha aina vähem oluliseks ning aina tähtsamaks hea tervis, head suhted ja rahulolu oma elu ja tegevusega. Lõpuks oletegi lihtsalt elus hakkama saav muidu mõnus mees, tunnete ise elust rõõmu ja teised tunnevad teist rõõmu. Muidu mõnusaid inimesi ei ole kunagi liiga palju, aga seda ei mõisteta kunagi liiga vara, vaid pigem ikka liiga hilja.