Foto: TV3
Blogid
21. mai 2016, 15:14

Kas karma on kättemaksuhimuliste salasoov? (101)

Sel nädalal tegin TV3 saates "Kuuuurija" pikemalt juttu Veet Manost. Kui alguses hakkasin uurima, millist abi Mano pakub, siis hiljem tundsin juba laiemat huvi kogu selle teema vastu.

Mano koduleheküljel on üleval jutt sellest, et ta on Osho liikumise esindaja Eestis. Nii oma kodulehel, kui ka artiklites, kinnitab Veet Mano, et ta oli Osho lähedane sõber ning Osho oli tema õpetaja.

Mano veab Eestis ka Osho keskust, mis on saanud oma n.ö. akrediteeringud rahvusvaheliselt Osho keskuselt Indias Punes. Samuti saavad paljud Osho keskuse töötajad oma tunnustuse just sealt. 

Ütlen ausalt, et enne selle looga kokku puutumist, ei teadnud ma Oshost eriti midagi. Kui elasin Inglismaal, siis sealses peavoolumeedias ei ole selgeltnägijatest ja ravitsejatest eriti tihti juttu. Need lood ilmuvad tavaliselt n.ö. "eriala ajakirjanduses", millega tavainimene, kellel otsest huvi asja vastu pole, kokku ei puutu.

Suurbritannia tabloidides ilmub palju lugusid UFO vaatlustest ja kummitustest, millega inimesed on kokku puutunud. Tavaliselt on nende lugude juures kirikuõpetaja kommentaar. Selgeltnägijatest ja sektidest sealses meedias nii palju juttu pole kui meil siin.

Arvan, et võibolla tuleb see sellest, et brittidel on riigikirikuga tihedam side kui eestlastel. 

Vaatasin, et "Pilgrim" kirjastus on Eestis välja andnud üle paarikümne erineva Osho autorlusega raamatu. Seda on päris palju ühelt autorilt meie väikeses ühiskonnas, kus keskmiselt muidu ostetakse ühte raamatut tuhat eksemplari või alla selle.

Seetõttu hakkaski mind Osho fenomen huvitama. Mis või kes see Osho täpsemalt on, keda eestlased nii kõrgelt hindavad? Sukeldusin internetiavarustesse ja tegelikult leidub tema kohta tohutult materjali.

Osho oli erudeeritud tegelane, kellel oli filosoofiadoktori kraad ja ta töötas sel alal ka mõnda aega Indias ühes ülikoolis professorina. Mingil hetkel hakkas ta aga oma isiklikku kultust looma, mis põhines meditatsioonil ja oli segu budismist. Osho avas Punes oma keskuse ja tema järgijad olid eelkõige lääne maailmast, kes olid Indias kas usu otsingutel või muul põhjusel ning pöördusid tagasi koju käed taeva poole Oshost rääkides. 

1980ndal aastal oli Oshot ühe aasta jooksul külastanud üle 30 000 inimese. Sellise käitumisega pöörasid India võimud aga tema vastu ja nad hakkasid pöörama tähelepanu ka tema majandustegevusele. Kohalikus meedias lekitati videosid tema sekti kohtumistest, milles oli palju vägivalda ja seksuaalorgiaid. 

Kui India võimud süüdistasid Oshot maksupettustes, siis oli ta sunnitud Indiast lahkuma. 

Tema sekti uueks asupaigaks valiti Oregoni osariik USA-s, kuhu ta ostis hiiglasliku rantso, mis oli 260 ruutkilomeetrit suur. 

See koht oli Wasco nimelises maakonnas, kus elas käputäis inimesi. Järsku hakkas sinna aga tulema tuhandeid Osho jüngreid, kes võtsid selle koha praktiliselt üle. Kuna Osho keskus hõlmas endas hotelle, kinosid, restorane, SPA-sid, mida sinna ebaseaduslikult ehitati, tekkis Osho fondil kohalike võimudega konflikt.

Raha koguti loomulikult sekti jüngritelt, kes olid nõus andma Osho jaoks kogu oma varanduse. Samuti võeti jüngrite nimel ja toel pangalaene, et kogukonna tegevust finantseerida. Oluline on mainida, et keskus ei olnud jüngritele tasuta, vaid igal asjal oli oma hinnakiri. Restoranid ja hotellid tõid raha, kuid kõige suuremad summad koguti kokku kursustega, mis maksid tuhandeid dollareid. 

Kuna Osho keskusele ei antud kohalike võimude poolt ehitus -ja tegevuslubasid, siis otsustasid Osho fondi juhid järgmistel kohalikel valimistel lihtsalt võimu üle võtta, et ise kogu piirkonda kontrollima hakata. See oleks neil äärepealt ka õnnestunud. 

Ka Eestis on juhtunud seda, kui kohalike valla või partei valimistel tuuakse bussidega teisest piirkonnast uusi valijaid.

Sellist mastaapi nagu Osho korraldas, polnud Ameerikas siiani nähtud. Üle USA toodi Osho keskusesse Wasco maakonnas üle nelja tuhande kodutu. Kokku oli Wasco maakonnas elanikke sel ajal umbes 20000. Neid söödeti ja joodeti ning registreeriti kohalikeks elanikeks, et nad saaksid valimistel osaleda. Kui alguses kohalikel linna valimistel saadigi võimule, siis kodutuid kaasates maakonna valimised tühistati kõrgema võimu poolt. 

Osho juhid mürgitasid vastukäiguna linna vett ja toitlustusasutusi salmonella bakteriga ja üle 750 inimese sai kannatada. See oli esimene bioterrorismirünnak USA ajaloos. Selle käiguga üritati tegelikult külvata paanikat ja inimesed ei julgenud enam kohalikes restoranides einestada. Samal ajal Osho restoranid töötasid edasi ja teenisid kasumit. 

Kui Oregoni riigiprokurör asja uuris, kavandati talle sekti poolt atendaat.

Minu jaoks on kõige huvitavam detail selle loo juures see, et kui Osho ei tulnud kodutute häältega võimule, siis saadeti kõik need USA pealt kokku kogutud õnnetud inimesed bussidega lähimatesse suurematesse linnadesse ja nad jäeti tänavatele. Need inimesed andsid intervjuusid selle kohta, kuidas neid oli petetud ja ärakasutatud. 

Uurisin mitu päeva ja ööd vanu USA ajalehti, ajakirju ja telesaateid. Nendes lugudes leidsin mitmeid kohti, kus esineb mees nimega Veet Mano kui Osho avalike suhete juht ja tema ametlik esindaja.

Üks lugu puudutab näiteks seda, kui peale fondi laiali saatmist ja pankrotti, müüdi USA-s 1984. aastal ära umbes 90 uut Rolls Royce’i. Viimane oli Osho lemmik luksusauto ja üle kõige siin maailmas armastas ta just selle autoga ise sõita. Tema unelm oli see, et tal oleks 365 Rolls Royce’i, et iga päeva jaoks oleks aastas eraldi auto, millega ta sõidab. 

Sellele eesmärgile jõudis ta 1984. aastal päris lähedale, sest tal oli kokku kogutud juba 93 autot. Kes autodest palju ei tea, siis tol ajal maksis üks uhiuus Rolls umbes 100 000 dollarit. Tänases rahas on see umbes 300 000 dollarit. 

Kui Osho fond läks pankrotti, selgus, et autod olid ostetud jüngrite nimel liisingusse ja oli isegi leitud üks pank, kes oli kolme miljoni dollariga kolmekümne auto ostu finantseerinud.

Just nende autode müügiga tegeleski isik nimega Veet Mano. 

Teine episood, kust Veet Mano nimi avalike suhete esindajana läbi jookseb, on see kui guru kaebas, et USA võimud üritavad teda mürgitada. Mano andis taas ajalehele kommentaare, milles selgitab olukorda. 

Kuna Veet Mano on ise öelnud, et ta oli gurule lähedane sõber, siis tekib küsimus, kas ajalehtedest läbi jooksnud info on tõene?

Osho karjäär lõppes USA-s sellega, et ta saadeti riigist välja. Teda karistati ainult immigratsiooni reeglite rikkumise eest. Kõik muud süüd ajas ta oma lähikondlaste kaela, kes said reaalsed vanglakaristused bioterrorismis ja atendaadi kavandamises riigiprokurörile.

Pärast seda, kui Osho saadeti USA-st välja, üritas ta kanda kinnitada veel rohkem kui kümnes lääne riigis, kust ta aga koheselt välja saadeti.

Oluline on veel märkida, et Osho oli mitmete haiguste küüsis vaevlev inimene. Tal oli suhkruhaigus, astma, kroonilised seljavalud jne. Oma haigustega seoses käis ta maailma parimate arstide juures abi saamas. 

Veet Mano ütles, et ma olen "kuku" ja tema äripartner, Brenda Randroo Osho keskuses, tõlkis selle sõnadega, et ma olen hull. Mina Mano vaimses tervises ei kahtle. Ma arvan, et ta on väga adekvaatne ja teab täpselt, mida ta teeb.

Mind on süüdistatud seoses selle looga ebaeetilises ja küündimatus ajakirjanduses.

Mano teadis täpselt, kes ma olen ja miks ma tulen. Mul on olemas e-kirjad, milles lepime kokku kohtumisaja ja paiga. Kohal oli meie kolmepealine võttegrupp ja meil lasti majas filmida isegi seda, mida Mano sööb.

Seeda Randroo, Mano äripartner, pakkus ise välja, et võiksime intervjueerida Mano juures patsienti, kellel on sclerosis multiplex ja kes ütleb oma näoga, et just Mano soovitusel ei võta ta arsti poolt määratud ravimeid. See kõik on ka lindis.

Mul on üle tunni aja videomaterjali, kus Mano meiega vestleb ja meil lastakse majas vabalt kõike filmida. Ainus, mida nad meilt palusid ja mis soovi ma ei täitnud, oli see, et nad soovisid Mano kodulehte saates kindlasti kajastada. Teen seda siis nüüd. Mano koduleht on veetmano.eu.

Tulles vastu tema teiste patsientide soovidele, keda majas kohtasin, siis neidme me ei filminud. Samuti ei käinud me Mano töötoas ega salaja ukse taga filmimas. Muusika ja karjumine, mis teiselt korruselt kostusid, oli nii valju, et kajas ka esimesel korrusel asuva kaamera mikrofoni. 

Kindlasti oleks olnud see lugu ajakirjanduslikult parem, kui oleksin kõik patsiendid loosse lisanud, aga ma leidsin, et see ei ole õige nende inimeste suhtes. 

Üks küsimus on mul veel. Mano väidab oma vastukäigus, et ta on maksnud paljude inimeste tohutuid ravikulusid. Ta räägib sellest pikalt, kuidas ta saadab vähihaigeid välismaale. Minu küsimus on lihtne: kus on see inimene, kes oma sõnadega ütleb, et Mano on maksnud sadu tuhandeid eurosid tema ravi eest ja mis ravi see täpselt on?

Peale "Kuuuurija" loo ilmumist olen saanud sadadelt inimestelt vastukaja. Need jagunevad kaheks. On neid, kes ütlevad, et ma olen küündimatu ajakirjanik ja küll karma mind õpetab ning ka neid, kes minuga nõustuvad.

Viimane kiri, mida lugesin enne selle blogipostituse kirjutamist, potsatas minu fännilehe postkasti 10.23. Kiri rääkis sellest, kuidas inimene oli kellegi selgeltnägija tõttu endalt elu tahtnud võtta. Ta tänas mind selle loo eest.

Need kurjad karmast rääkivad kirjad tekitavad minus ühe küsimuse. Kas karma ei ole kättemaksuhimuliste salasoov? 

Uskliku inimese, täpsemalt luterlasena soovin mina kahtlemata head, aga ajakirjanikuna tean ka seda, et mul on ühiskonna ees vastutus. Kui ma selle minu joaks ebameeldiva skandaaliga kasvõi ühe inimese päästa suudan, on minu hingerahuga kõik korras. 

Ahjaa. Üks huvitav nüanss veel. Kui soovisin Osho fondi majandustegevusest lugu teha, siis mulle oli nõus andma intervjuu üks väga lugupeetud pankur ja analüütik Eestis. Kahjuks keelasid selle intervjuu ära panga PR töötajad, kes kartsid, et see lugu heidab pangale halba varju. Analüütik oli nõus rääkima kui suur äri see Eestis ja maailma mastaabis on. Ta oli ise ka hämmingus kui intervjuu ära keelati. 

Lõppu lisan veel ütlemise, mille järgi on Osho USA-s tuntud. "Jesus saves, Osho spends!"