Pea kuu aega tagasi kinnitas kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt (68) valmidust saada Eesti presidendiks.
Teatele järgnenud meediakajastus tõi esile Jõerüüdi kuulumise Kommunistlikku Parteisse ja keeldumise 36 aastat tagasi alla kirjutada venestamise vastu protesteerinud 40 kirjale. Rahva reaktsioon oli ootuspäraselt valus: "Eesti ei taha punaste plekkidega presidenti!” ja "Kust soodne tuul puhumas, sinna pea keerab!”
Seda nimetatakse banaalsusteks ja triviaalsusteks, mida Jaak Jõerüüt lugejale mõtteterade pähe kaela määrib. Postimehes seisab nüüd: "Jaak Jõerüüt: meie ründajad teavad, milline mõju on tapmise ja mõnitamise segul." Eks ole. Miks nad ei peaks seda teadma, kui nad tapavad ja mõnitavad? Kes siin kohtlane on? Kogu kirjutis PM-s on jälle kord teadaoleva ja endastmõistetava ülekordamine, kusjuures tsiteeritakse iseennast... Pole midagi öelda. Tühjajutumees presidendikandidaadiks...?! Parem mitte. Muidu läheb kogu me sise- ja välispoliitika, niipalju kui teda on, päris tühja.