Inimesed

ÕL ARHIIVIST | Üllar Jörberg: „Ma ei tantsi viimasel ajal, olen rahulikumaks jäänud.“ (19)

Rainer Kerge, 27. detsember 2018, 13:29
"Mul on selline suhtumine, et noortel on oma elamine ja mina neid ei sega."  Aldo Luud
Täna saabus kurb teade, et 77 aasta vanuses suri laulja Üllar Jörberg. Taasavaldame tema 75. sünnipäeva puhul ilmunud intervjuu,mis ilmus 21.06.2016 Õhtulehes. 

****

"Pensionäril on täitsa hea elu. Kui ainult raha on, siis on kõige parem elu. Ja kui tervis on korras. Aga alati ei ole. Kui vanemaks saad, pead natuke tagasi tõmbama ja elama nendes tingimustes, kus sul on võimalik elada," ütleb laulja Üllar Jörberg. Ta saab mõne nädala pärast, 9. juunil, 75aastaseks.

Kuidas tervis vastu peab?

Nii ja naa. Praegu on normis, aga eks sellega oli probleeme kah.

Kui me intervjuuks aega kokku leppisime, ütlesite, et kell kolm on teil kindel söögiaeg. Teil on diabeedi tõttu range päevarežiim?

Mul on oma graafik, jah, kindlad söögikorrad. Midagi muud ei jää üle, peab nii elama, nagu arst ette kirjutab. Tegelikult on nii parem elada kah.

Te olete väga sportlikus vormis. Võimlete siiamaani?

No ei tea, mis ma nii väga vormis olen, mõni kilo on ikka liiast. Võimlen küllaltki vähe, painutan natukene, aga trenni ei tee.

Esinemise eel teete ennast ikka soojaks – kui on ette teada, et nüüd tuleb jupp aega tantsida? Ega te ju lauldes paigal püsi.

Eurovisioni vaatasite?

Ühe silmaga. Eks ta rohkem poliitiline sündmus ole, kus võib nii trehvata, et viimane lugu saab esimeseks. Eurovisioni algusajal huvitas ta mind rohkem.

Kuidas pensionär Eestis elab? Teie ei kurda?

No ma söögiraha ikka teenin, siiamaani on veel vedanud, et saan laulmisega teenida. Meil on väike elamine, mahume ära, midagi nutta ei ole, kõik on olemas – ilus aed ja...

Teie aed näeb välja, nagu te töötaks seal suvel kogu valge aja.

Nii mõtleb see, kel omal pole aeda. Üldiselt on meil aed korras, ei ole ligadi-logadi. Käest ei tohi ära lasta muidugi. Kord nädalas tuleb ikka niita ja meil on igihaljad hekid, mida tuleb suvel ehk korra lõigata.

Meil on teatud süsteem ja nii on see jäänud: meil on muru ja kiviktaimlad mitmes kohas, aias sees on madalhaljastus, aga ümber krundi on kõrgem haljastus: männid ja sellised puud. Meil on omaette väike park. Ise oleme kujundanud, kadakatega.

Seitse aastat tagasi pidasite tõsist plaani Eestist ära kolida.

Vahepeal olid sellised mõtted, jah, aga eks need mõtted olid võib-olla liiga järsud. Äraminek oli seotud ikka sellega, et peaks olema kindel koht, kus natuke töötada ka.

Teile pakuti ju Kanaari saartel tööd.

Jah, aga sel momendil ma jätsin selle võimaluse kasutamata ja siis läks aeg edasi.

Üks kohalik kõrtsmik kutsus teid kõrtsilaulikuks?

Ei no pubi omanik oli. Ta ikka kõrts ei olnud, oli soliidne koht, kus päeval söödi ja paar korda nädalas oli õhtuti programm. Seal üldse hakkab pidu varem peale ja lõpeb ka varem – selles kohas ööelu ei olnud. Aga see pakkumine läks mööda.

Mind hakkasid ära tüütama igasugused jutud, mis siin minu kohta käisid. Aga ega üksi saa minna, sa pead perega minema, see on suur ettevõtmine: pead Eestis kõik ära müüma ja… No mõtted võivad olla küll, et lähed, aga ega seal ka elu nii kerge ole.

Toona pealkirjad teatasid jah, et Jörbergid panevad maja ja auto müüki ja põrutavad soojale maale.

Eks neid mõtteid ole ikka, aga ega me nuta, et siia jäime. Kanaaridel on jälle omad probleemid: näiteks on poodides söögi valik palju väiksem, seal saad poest vaid niket-näket. Ma musta leiva pärast just ei nuta, aga sealne toit on ikka teistmoodi.

Muidugi tuli see minekumõte ka hilja. Paarkümmend aastat varem oleks võinud tulla. Nüüd hakkab juba üldse elu ühele poole minema.

Ning enne päriskolimist peab ikka kauem kohapeal olema, mitte nii, et oled vähe aega ja siis mõtled, et nüüd kolidki päriseks. Seal peab kohe elama aasta-kaks, süsteemiga harjuma, keelt natuke oskama, maad uurima.

Nii ei saa, et kahe nädala järel otsustad: siia ma jään. Ega seal ole kah nii lihtne tööd saada. Ma ühte sealset bändi tunnen – üks abielupaar töötab –, nemad otsivad kah esinemiskohti.

Mis kohast täpsemalt jutt käib?

Playa del Ingles – see on üks Gran Canaria suvitusrajoon.

Teie olete päevitaja-tüüp? Suudate rannas rahulikult lebada?

Jah, ma käin seal rannas, võtan päikest, ujun. Õhtul lähen ja vaatan, kas on kuskil mõnda punti, keda kuulata. Seal ju pakutakse välja Elvise ja Abba ja Jacksoni ja selliste artistide programme. Neid on huvitav vaadata.

Muusikud on siis end kohe kostümeerinud Elviseks või Jacksoniks ja aimavad järele tantsuliigutusi ning tämbrit?

Jah, väga hästi teevad, otse. Riietus kõik sama ja häält teevad järgi – mulle väga meeldib. Istud rannas, kuulad muusikat – vabadus! Poodides käid kah õhtupoolikul, aga päeval on rahvas ikka rannas või basseinide ääres. Hotellis on hea – hommikusöök ja õhtusöök. Muret ei ole.

Te käite Gran Canarias siiamaani igal aastal?

Ei no nüüd on mul ikka mõni aasta vahele jäänud.

Palju teil praegu Eestis esinemisi on?

Harva, ja ma ise ei taha kah enam rohkem.

Ei jaksa või ei viitsi?

Ma, jah, ei rabele enam nii nagu vanasti. Kui kutsutakse, siis lähen, aga üldiselt sellist mitu korda nädalas rabelemist ei ole. Praegu on vabadust kui palju.

Mis te teete selle vabadusega?

Aga miks ma pean pidevalt midagi tegema? Ei pea ju midagi tegema! Mõni räägib, et kui on liiva peal ja võtab päikest, peab kas või kuduma. See ongi see, et inimene ei oska ennast välja puhata.

Paljud, ma vaatasin, loevad seal lõunas nii (näitab, nagu oleks rannas selili, avatud raamat silmade kohale tõstetud – R. K.). Nii ei tohi tegelikult üldse lugeda, aga ma vaatasin, et mõni vanem inimene loeb ka sedamoodi. Ilmselt siis nägemine on hea.

Aga muidu läheb mul päev ka siin kodus kiiresti mööda. Sööme, käime poes naisega, siis on koer, kelle eest hoolitseme.

Mis koer teil on?

Hundikoera ja njuufaundlanderi segu: must ja suure karvaga. Temal on hea elu. Tal on omad söögid ja ta on küllaltki pipardama hakanud, enam ei söö kõiki asju, valib.

Koeral on eraldi menüü kohe?

Jah, abikaasa Ester teeb talle süüa. Põhimõtteliselt sööb koer samu asju, mis meiegi, ja kindlal kellaajal. Kui meil on lõuna kolme paiku, siis ta juba ootab. Saab praetud maksa ja kotlette ja pärast ikka krõbuskeid kah, me kutsume neid kutsakommideks.

Te räägite küll, et inimene ei pea kogu aeg midagi tegema, samas olete teie meeletult tööd rüganud – teil on üle 20 plaadi!

Mis töö see ikka on, see on tavaline asi. Rasketes tingimustes alustasin lindistamist 1970ndate keskel, olin siis kohvikus Sigma laulja.

Edasi olin Kaunases laulja, nii ta on läinud. Lindistus on kah väike elutöö, mis on jäänud. Hea kas või endal kuulata või kellelegi kingiks anda.

Palju teil lugusid repertuaaris on? Kui praegu laulma hakkaksite, siis enne hommikut lood ei lõpeks?

Õhtu jooksul ei pea nii palju laulma, äärmisel juhul 40 lugu. Repertuaaris on neid palju muidugi, aga lindistusi on 400–500 vahel.

Mis laulud on teile endale kõige südamelähedasemad?

Kõik on tehtud omal ajal hingest ja nii, nagu nad välja tulid. Tagantjärgi mõtled muidugi, et oleks võinud midagi teistmoodi teha, aga üldiselt ei ole ma põdeja.

Omal ajal oli üldse raskem, pille ei olnud saada ja tehnika oli hoopis teine. Praegu saad stuudiotehnikaga palju sättida ja saundi paika panna.

Tollal oli kaherealine stuudiomakk. Vanemuise majas oli taga stuudio, seal tegime 1981. aastal Silvi Vraidiga linti loo "Reisin".

Kuulsin kord mingit raadio jutusaadet, kus oli külaliseks Siiri Oviir ja tema valis siis ka muusikat, mida jutu vahele mängida. Üks laul, mida Oviiri palvel ette mängiti, oli teie oma. Oviir veel kiitis: kuulake, milline hääl!

Kunagi oli üks kinnine pidu Pärnus, Siiri Oviir oli kah seal. Aga noh, rõõm kuulda. Kellele mis lugu meeldib, ega loomingut tasu ka ületähtsustada.

Nii nagu laulud välja tulnud on, nii nad on, rahvas ise otsustab – kellele meeldib, kellele mitte.

Teil on olnud keeruline elu, eriti lapsepõlv.

Elu oli üldse vilets, aga keegi ei virisenud, keegi ei kerjanud. Ema sai küll väikest palka, aga elasime ära.

Teil oli lapsepõlves väga raske haigus: meningiit. Meeletult kurnav, valus, kesknärvisüsteemi kahjustav eluohtlik tõbi.

Juhtus, jah, niisugune asi.

Te räägite Evelin Kivimaa kokku kirjutatud raamatus "Üllar Jörberg. Armastuse laul": "Kui olin 10–12aastane poisike, pidi ema minema juukseid lõikama Viiratsi lastekodusse. Tahtsin temaga kaasa minna. Ema tegi mu juuksed veega märjaks ja kammis üle pea korralikult siledaks. Aga ta tegi seda vahetult enne teeleasumist ja ilm oli tuuline, ma ei pannud mütsi ka pähe. Tuul tõmbas läbi ja sain meningiidi ehk peaajupõletiku. Võib-olla sellepärast olengi veidi kiiksuga?" Mida see tähendab?

Ma ei tea. Noh, kiiksuga, jah, eks me kõik oleme natuke mittenormaalsed. Nojah, nii ma kirjutasin.

Mis on minu kiiks, seda on raske öelda. Kuna ma olen Kaksikute tähtkujust, siis mõnikord tahaks korraga kahte asja teha: teed ühte asja, aga siis jätad selle pooleli ja hakkad teist asja tegema, ja unustad selle esimese asja üldse ära. Kas see just kiiks on, ma ei tea.

See kiiks oli mul küll, et õppimine ei istunud hästi. Mõtted olid rohkem spordi peal.

Teie õpingutele Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas ja võimlejakarjäärile tõmbas vee peale sõjavägi.

Tõmbas jah, aga see oli võib-olla isegi hea. Minust oleks saanud ehk treener, aga see on kah väga kehva amet.

Kas vahel kripeldab kah, et suured medalid jäid võimlejana saamata?

Ei tea, sportvõimlemine on nii raske spordiala. Sellega praegu keegi eriti ei tegele.

Aga jah, nii see elu läks, sõjavägi võttis palju ära, see oli nagu vangilaagris olemine: tööpatis.

Tööpataljoni saadeti vist sageli karistuseks. Võis siis suunati sinna selliseid, kelle kätte ei saanud keerulisemat riistapuud kui telliskivi usaldada.

Mind suunati ehituspatti ehk selle pärast, et ma ei läinud õigel tähtajal sõjakomissariaati. Hiljem siis küsiti, et kus te olite, miks te ei tulnud. Ja siis suunati ehituspatti, Arhangelskisse.

Langetasime metsa, ma võtsin palke vastu, olin kümnik. Teised tegid veel raskemat tööd: laadisid vaguneid – tassisid maru suuri palke õlgadel. Õhtul toodi vagunid ette ja öö otsa käis laadimine. Magada sai vähe.

Aga see aeg on ammu möödas, ma ei mõtle selle peale enam, mis seal ikka meenutada.

Palju te praegu sporti jälgite?

Korvpalli vaatan. Ma olen ikka Rocki poolt, Kalev on ka tugev, vaatan, et Rockil läheb raskeks. Gert Kullamäe mulle meeldib, ta on väga hea treener. Mehed on ikka arenenud, mäng on läinud hoopis teiseks, kiiremaks.

Kohe on tulemas olümpiamängud.

Ikka vaatan, jah. Kergejõustikku ja kõike.

Oma kunagist ala võimlemist ei viitsi vaadata?

Seda ei näidata eriti. Mulle meeldib ka kickboxingut vaadata, aga seda kah viimasel ajal väga ei tule.

Meil on üks telekas, kui naine vaatab oma filme, siis ma ei saa ju kogu aeg öelda, et ma tahan sporti. Eks ma kannatan ära, ma ei põe seda. Lehtedes on ju ka kõik kirjas.

Noorena sai käidud igasuguseid võistlusi vaatamas, jalgpallivõistlusi näiteks. Ise mängisin kah jalkat.

Kui me rääkisime ennist teie kunagisest kavast ära kolida, mainisite, et teid tüütasid teie kohta räägitavad jutud. Te olete mitmel pool vihjanud, ka oma elulooraamatus, aga samuti hiljuti saates "Hommik Anuga", et teile on hinnangute või kriitikaga liiga tehtud.

Üks vuntside jutt pidevalt käis, vuntsid jäid kogu aeg kõigile ette. Nagu ainult vuntsid oleksid kõige tähtsamad!

No see vuntsijutt on olnud enamasti vast ikka lõbus aasimine, kas selle peale maksab solvuda?

Ma ei taha, et sellest tehtaks ma ei tea mis number. Praegu on paljudel sportlastel habemed ja kõik, elu on edasi läinud ja niisugusest lihtsast asjast tehakse suur asi! Laulmisest ei räägita üldse mitte midagi!

Laulmise asemel pööratakse tähelepanu välimusele ja tehakse kurja nalja?

Jah, täpselt. Mina mõtlen nii ja saan sellest nii aru. Pidevalt käib sama jutt.

Teil on kaks pojatütart. Milline vanaisa te olete?

Mul on selline suhtumine, et noortel on oma elamine ja mina neid ei sega. Sünnipäevadel saame kokku ja võib-olla vahepeal veel, aga ma neil kodus istumas või lapsi hoidmas ei käi. Meil ei ole niisugust kommet.

Need, kes muretsevad lapsed, peavad neid ise kasvatama. Ma ei ütle seda pahuralt, aga lihtsalt neil on oma elu. Kui saame kokku, siis räägime oma jutud ära.

Räägime veel ühest teie hobist: huvist suurte ja ägedate autode vastu.

Ühel momendil oli jah selline kiindumus, aga enam ei ole. Mul on praegu normaalne auto, mersu maastur, 2000. aasta auto, vana auto – aga ma ei kavatse seda välja vahetada.

Kui raha on, siis võib muidugi suurte autodega sõita, neist on hea vaade ja ruumi on, aga mul sellist haigust ei ole, et muudkui vahiksin autosid.

Kiindumus ilusatesse autodesse – käid salongides või näitustel neid vaatamas – on nagu kiindumus ilusatesse piltidesse või loodusesse. Autod võivad samamoodi südamesse minna. Aga siin on kohe see asi esimene, et kui sul on raha vähe, siis sa saad nõrgema auto.

Teie olete korra endale koguni Hummeri pidamist lubanud.

Ta ei olnud kah uus, aga selle Hummeri-jutu peale läks mul kah närv mustaks: et pidevalt sellest räägiti. Eks see võis kadedusest olla kah, terve elu on üks inimestevaheline kadedus.

Te olete ikka selline tuline mees, et kui keegi halba nalja viskab, siis vihastate? Ei löö käega.

Ma nende inimestega, kes väga norivad või pilkavad, ei suhtle. Aga jah, võib-olla ma ei saa ka mõnest naljast aru. Tema jaoks on see nali, aga minu jaoks on see võib-olla jälle midagi muud.

Ma ei viitsi selliste inimestega suhelda, kes pidevalt tahavad midagi ütelda ja tögada ja omaarust nalja teha. Võib-olla tõesti on nad kadedusest sellised. Või siis norivad välimuse pärast – et ma pole niisugune, nagu neile meeldib.

Ilmas on üldse keeruline, ei tea, mille pärast teine inimene suhtub vahel teisesse inimesse selliselt.

Aga osadega on jälle kohe selline hea klapp, nagu oleks inimest tundnud ma ei tea mitmeid kümneid aastaid.

Teil vist viimati oli ansambliga Kosmikud selline meeldiv koostöö?

Oli küll, jah, nad on hästi südamlikud ja omapärased kujud.

Nende muusika on hoopis teistsugune kui teistel Eesti bändidel. See on küllaltki raske ja tekstid on sellised hästi, hästi head tekstid. Nendega koos esinedes tekkis omal kah niisugune tunne, et olen mitukümmend aastat noorem.

Ja kõik olid rahulikud, ei virisenud, ei olnud joodikud või mölisejad. Vaikselt tegid oma asja ära ja siis lõpuks olid nii õnnelikud, kiitsime üksteist – nagu oleks kohe midagi suurt ära teinud. Mul oli natuke nagu võõras seda näha, nad on ikka minust põlvkond nooremad, et kuidas nad ikka suhtusid minusse nii hästi.

Rahva vastuvõtt oli kah väga hea, rahvast oli hästi palju.

Hea meenutada.

On küll, jah. Ta oli jälle midagi muud – üks niisugune tuur enne surma või enne oma karjääri lõppu.

Mis surmast te räägite kogu aeg?

See on ka asi, mille peale peab mõtlema ja eks ta kunagi tuleb. Ega lõpmatuseni saa elada, ma hakkan kah vaikselt otsi kokku tõmbama. Siin pole midagi parata.

Mis otsade kokkutõmbamisest me räägime. Teil on suur juubel tulemas. Tähistate kah seda kuidagi?

Ei tähista midagi. Ma ei taha üldse mingit juubelit, ei ole mina mingi rahva kokkuajaja. Ma ei taha midagi, olen vaikselt abikaasa ja ehk ka teiste lähedastega. Võib-olla lähme kuhugi ja istume.

Ma ei ole kunagi pooldanud niisuguseid oma peo pidamisi. Ma olen terve elu teiste pidusid näinud, ei taha enam. Ma õhtuti ei käi ka enam väljas ega kusagil.

Te olete lava pealt nii palju pidusid näinud, et ise ei viitsi enam neid vaadata?

Olen jah, ei taha, jah. Kodus on kõige parem olla, midagi ei ole teha.

Samal teemal

28. detsember 2018, 00:02
„Üllar oli hästi suure südamega mees. Selliseid iga päev vastu ei jaluta.“
27. detsember 2018, 16:53
Marco Tasane: mina peaksin Üllar ja Ester Jörbergi Tartu esipaariks
27. detsember 2018, 16:34
Raadio Elmar peatoimetaja: Jörberg oli omaette nähtus Eesti muusikas
27. detsember 2018, 16:27
Peeter Jõgioja: Üllar laulis ühegi pretensioonita kaheksa tundi jutti, kuni viimane prominent ära vajus

19 KOMMENTAARI

T
..l 22. mai 2016, 20:51
Tema muusika ei ole minu maitse,aga inimesena tundub olevat tore.Jõudu ja tervist talle!!
n
need negatiivitarid 22. mai 2016, 06:54
kes panete sappi. katsume ise olla selles vanuses nii vahvad kui tema on. te ei elagi nii pikalt. ta on üks värvikas tegelane meil. tervist talle.
Loe kõiki (19)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee