NATSI-SAKSAMAA KOLOONIA LÕUNAPOOLUSELFoto: Getty Images
Inimesed
21. mai 2016, 06:00

NATSI-SAKSAMAA KOLOONIA LÕUNAPOOLUSEL: kuidas Hitler Antarktikasse salajase baasi rajas (18)

Hitleri-Saksamaa kohta on liikvel suur hulk legende ja vandenõuteooriaid, millest üks on vapustavam ja uskumatum kui teine. Samas pole peaaegu mitte ühtki neist suudetud tõestada, kuid see ei takista loomast asemele üha uusi ja veel uskumatumaid.

Üks selline on legend Antarktikasse rajatud salajasest baasist, kus Adolf Hitler olevat 1970. aastateni rahumeeli elanud. Sel teemal on kirjutatud tuhandeid artikleid ja avaldatud sadu raamatuid.

Kas midagi alljärgnevast jutust tasub ka uskuda, seda peab iga lugeja ise otsustama.

LEGENDIDE ALLIKAS: Saksa uurimislaev Schwabenland, mis oli ühtlasi ka lennukikandja, lahkus Hamburgist 17. detsembril 1938. Antarktika rannikule jõudis laev 19. jaanuaril 1939. Antarktika pildistati ja kaardistati lennukilt ning ekspeditsioon asus tagasiteele 6. veebruaril 1939. Hamburgi jõudis uurimislaev 11. aprillil 1939. Foto: Uullstein Bild

Kuigi sakslased olid varemgi nii Antarktise mandri kui ka Antarktika maailmajao (alljärgnevalt nimetagem seda piirkonda lihtsuse mõttes Antarktikaks) vastu huvi tundnud ja seda uurimas käinud, hakkas see kauge manner 1930. aastate keskel tõsisemalt huvitama ka Hitlerit.

1938. aastal suundus laevaga Schwabenland esimene ekspeditsioon Antarktikasse, mille peamine eesmärk oli uurida vaalapüügivõimalusi. Samas mõlkus sakslastel mõttes ka alalise baasi loomine Antarktikasse.

Kuna paksu jää tõttu ei saanud Schwabenland randuda, siis otsustati uuringuid alustada õhust. Piloodid Richard Heinrich Schirmacher (1909–?) ja Rudolf Mayr (1910–1991) lendasid kordamööda koos fotograafidega mandri kohal. Pildistati üksikasjalikult senini tundmatuid suuri maa-alasid.

Kokku tehti üle 11 000 foto. Alla heideti mitu tuhat metallist silindrit svastikaga, eesmärgiga märgistada territoorium, mis oli pindalalt suurem kui Saksamaa ja millele anti nimeks Neuschwabenland (Schwaabimaa nime kannab piirkond Lõuna-Saksamaal – toim).

1995. aastal püüdsid sakslased koos venelastega mõnda neist silindritest üles otsida, kuid ei leitud ühtki, mistõttu arvatakse, et Schirmacher viskas kogu selle kraami kusagile merre, kuid dokumentidesse kirjutas nii, nagu pidi.

Füüreri konvoi salajane ülesanne

Ekspeditsiooni juht, laeva Schwabenland kapten Alfred Ritscher (1879–1963) kandis 1939. aasta aprillis Antarktikast naastes Hitlerile ette: "Marssal Göringi mulle usaldatud ülesanne on täidetud.

UUS-SCHWAABIMAA: Hitleri-Saksamaa uuris Antarktikat lennukilt ja tähistas enda omaks territooriumi (punane), mis oli pindalalt suurem kui Saksamaa. 1961. aastal sõlmitud Antarktika leping, mis külmutas territoriaalsed nõudmised, märgib selle piirkonna Norra huvialaks. Seal asuvad Saksamaa, Lõuna-Aafrika, India, Venemaa ja Jaapani uurimisbaasid. Foto: Getty Images

Saksa lennukid lendasid esimest korda üle Antarktika. Iga 25 kilomeetri tagant visati alla vimpleid. Me uurisime läbi umbes 600 000 ruutkilomeetrise ala, millest 350 000 sai ka üles pildistatud. Seetõttu on meil olemas selle piirkonna detailne kaart."

Kohe hakati kavandama uut ekspeditsiooni, mille käigus kavatseti kasutada veelgi rohkem lennukeid. Plaanist sundis loobuma alanud sõda.

Seni nimetatu on tõsi, kuid kuna avalikud infokillud Ritscheri missioonist olid napid, andsid nad tohutult ainest Antarktika-ekspeditsioonist levima hakanud müütidele ja vandenõuteooriatele.

Ühe legendi kohaselt olevat Saksamaal eksisteerinud allveelaevade salastatud grupp, mida nimetati Füüreri konvoiks (Führer-Konvoi), milles osalesid allveelaevad, mis polnud mõeldud lahingutegevuseks, vaid ülisuurte vahemaade läbimiseks.

Just see laevade rühm olevatki tegelenud kauba ja inimeste toimetamisega Antarktikasse.

Kapten Wilhelm Bernhardti arvates võis sellesse gruppi kuuluda vähemalt 35 allveelaeva, kuid teistel andmetel ka kuni 70. Operatsioonist olevat osa võtnud ka kaks lennukikandjat.

Nii toimetasid allveelaevad 1940. aastatel Antarktikasse suurtes kogustes toitu, riideid, kütust, ehitusmaterjale, traktoreid ja muud eluks vajalikku kraami. Samuti relvi ja raadiotehnikat, aga ka rööpaid, vaguneid, kaevandusseadmeid.

Kieli sadamas monteeriti allveelaevadelt maha torpeedod ja muu relvastus, sest laevadel oli missiooni ajal rangelt keelatud astuda vaenlasega lahingusse.

Seevastu laaditi laevad täis konteinereid, mis sisaldasid vääris­asju, dokumente, aga ka mingit muud kraami, mille kohta täpsemalt ei osata midagi öelda. Kielis saabusid allveelaevadele reisijad, mõned neist vormistati tööle meeskonnaliikmetena.

Hitleri isiklikul korraldusel olevat hakatud Neuschwabenlandi paiskama nn aaria genofondi esindajaid – teadlasi, Hitlerjugendi valitud liikmeid ja organisatsiooni Ahnenerbe spetsialiste.

Lisaks väidetakse vanades ajalehtedes, et pardale võeti ka mõned salapärased reisijad, kelle näod olid kaetud meditsiiniliste sidemetega. Veel on teatatud, et sakslaste kõrval saadeti Antarktikasse ka koonduslaagrite vange, kelle jõududega taheti kindlustused valmis ehitada. Pärast salaobjektide püstitamist vangid hukati.

Vahetult enne Saksamaa kapitulatsiooni olevat merele läinud Saksa allveelaevad, millest liitlased ei leidnud hiljem ühtki jälge. Kuid arvatakse, et natside tungimisega Antarktikasse on seotud peamiselt kaks sakslaste allveelaeva: U-530 ja U-977.

Kui nende salaülesanded olid täidetud, millest on allpool ka veidi juttu, sõitsid laevad Mar del Plata sadamasse ja alistusid vabatahtlikult Argentina võimudele. Teisalt pole kindlaid tõendeid, et need laevad üldse kunagi oleks Antarktikasse jõudnud ja ka nende täpsed eesmärgid-ülesanded on teadmata.

Maine paradiis paksu jääkihi all

Teooria järgi, mida natsid uskusid, on Maa seestpoolt õõnes ning Antarktika piirkonnas asuvad sissepääsud hiiglaslikesse maa-alustesse tühemikesse, kus on inimeluks vajalikud tingimused.

Alates 1940. aastast alustati Hitleri käsul üsna kiires tempos kahe maa-aluse tugevdatud salakindluse ehitamist, mis juba 1943. aastaks ka enam-vähem valmis saadi. Nendeks olid Neuschwabenland ja Neuberchtesgaden.

Nendele linnalaadsetele elamiskohtadele võib vihjata näiteks 1943. aastal suuradmiral Karl Dönitzi öeldud lause: "Saksa allveelaevastik on uhke, et rajas maailma teises otsas füürerile Shangri-La – ligipääsmatu kindluse."

Veel olevat Dönitz väidetavalt lisanud: "Minu allveelaevnikud avastasid tõelise maise paradiisi."

Neid lauseid tsiteeritakse väga tihti, kuid nende täpset mõtet pole siiani suudetud lahti harutada. Isegi see on kahtlane, kas Dönitz ikka niimoodi üldse väljendus, sest pole teada, kus, kelle juuresolekul ja millal ta sedasi oli rääkinud.

Vandenõuteooriad väidavad, et juba Alfred Ritscheri ekspeditsioon pani Antarktikas aluse salastatud sõjaväebaasile nr 211 ehk Uus-Berliinile (Neuberlin), kuhu allveelaevadega toodi ja peideti Kolmanda Reichi reliikviad, sealhulgas Püha Graal.

Nähes ette sõja kaotamist, hakkas Saksamaa evakueerima neid salatehaseid, mis olid välja lasknud kõrgtehnoloogilist sõjalist toodangut.

Üheksast sellisest tehasest pommitasid liitlased puruks vaid ühe, ülejäänud kaheksa kadusid jäljetult. USA sõjaväe­luuraja Wendell Stephensi kinnitusel olevat need tehased viidud Neuschwabenlandi.

Baasi eksisteerimisel Antarktikas olevat olnud kolm põhieesmärki: iidse tsivilisatsiooni maa-alustesse peidupaikadesse jäetud okultismiinfo otsimine, uut tüüpi lennumasinate valmistamine ja katsetamine, ning uue ja ideaalse üliinimese loomine.

Selle fantastilise teooria toetajate arvates eksisteerib sakslaste koloonia Antarktikas tänapäevani, selle asukad aga tegelevad geenitehnoloogia ja kosmoselendudega. Teistel andmetel likvideerisid sakslased baasi 1980. aastatel, kuna vanad natsid olid ära surnud ja noored ei tahtnud seal elada.

Kui 2012. aastal avalikustati, et Venemaa teadlastel õnnestus pärast 30 aastat kestnud tööd jõuda Antarktika jääkihi all asuva ja miljoneid aastaid välismaailmast isoleeritud Vostoki järveni, siis hakati taas rääkima Hitleri baasist.

Hitler toimetati Antarktikasse

Ajakirjanduses oletati koguni, et liustikualuse järve avastanud venelased võisid tegelikult tegelda Hitleri salabaasi otsimisega.

Eksisteerib ka hüpoteese, mida on isegi väga hea tahtmise korral raske uskuda. Nii väidetakse, et natsid avastasid Antarktikast mingi antiikse tsivilisatsiooni ellujäänud esindajaid, kes olevat muuseas õpetanud sakslastele kettakujuliste lennumasinate ehitamise tehnikat.

Neidsamu lennumasinaid, mida aeg-ajalt võib silmata maailma eri paigus, nimetavad Maa elanikud ufodeks.

Ühe hüpoteesi järgi olevat Adolf Hitler ja Eva Braun suutnud 1945. aasta kevadel Berliinist põgeneda ja jõudnud Antarktikasse.

1948. aastal avaldas Tšiili ajakiri Zig-Zag artikli, milles väideti, et Luftwaffe kapten Peter Baumgart olevat võtnud füüreri koos abikaasa ja veel mõne lähima sõbraga oma lennukisse ja toimetanud nad Norra inimtühjale rannikule, kust Hitler allveelaevaga Antarktikasse viidi.

Hitler olevat Antarktikas surnud 1971. või 1985. aastal. Kogu selle aja jooksul olevat Hitler Antarktikast väljas käinud vaid korra. See juhtus 1953. aastal, kui ta kohtus Egiptuses Martin Bormanni ja oma erapiloodi Hans Bauriga, kes spetsiaalselt selleks kohtumiseks oli Nõukogude Liidu vanglast välja lastud.

Lavrenti Beria olevat Hitlerile lasknud edasi öelda, et ta kavandab Saksamaa ühendamist. Selles lõigus jutustatu on täielik kirjanduslik väljamõeldis, kuid erineb selle poolest teistest legendidest ja müütidest.

Teise versiooni kohaselt olevat allveelaev U-977 toimetanud Vostoki järve lähedale Hitleri ja Eva Brauni surnukehad, mida hiljem taheti kasutada kloonimiseks. Teisalt süüdistati U-977 kaptenit Heinz Schaefferit elusa Hitleri toimetamises Lõuna-Ameerikasse, kuid kapten eitas seda kõigil ülekuulamistel.

Raamat elust Antarktika salabaasis

Natside salabaasist on kirjutatud palju ka ilukirjanduses, näiteks on seda teinud USA ulmekirjanik Howard Phillips Lovecraft (1890–1937). Arvatavasti ongi mitu teooriat ja versiooni pärit kirjanike sulest, kuid need on üheltpoolt usutavad ja teisalt sedavõrd fantastilised, et on hakanud iseseisvat elu elama.

Sel teemal avaldatud raamatutest pälvib mõnevõrra suuremat tähelepanu 2007. aastal saksa keeles ilmunud kellegi salapärase Barabou Vedu raamat "Base "New Berlin" – Ein Erlebnisbericht über eine Alienbasis", mille sisu võiks pidada täielikuks väljamõeldiseks või on hoopis tegemist siira ülestunnistusega?

Vedu väidab, et umbes 1996. aastal tuli tal areneva skisofreenia tõttu Uus-Berliinist lahkuda. Kuidas see tal õnnestus, pole ta ka ise mõistnud. Ta olevat ärganud mägismaal, mis hiljem osutus Tadžikistaniks.

Teda võtsid vastu neli meest, kelle käest tal õnnestus põgeneda ja jõuda Saksamaale, kus ta avaldaski oma meenutused viibimisest iidses tulnukate baasis Antarktikas, mis juba palju aastaid kuulub inimestele. Vedu kinnitusel vestlevad kõik sealsed inimesed inglise või hindi keeltes.

Ameeriklased tahtsid sakslased Antarktikast välja ajada

Vahetult pärast Teist maailmasõda saatis USA sõjalaevastik Antarktikat teaduslikult uurima kogenud polaaruurija admiral Richard Evelyn Byrdi (1888–1957) juhitud ekspeditsiooni.

Eskaadri koosseisu kuulusid lennukikandja 25 lennuki ja 7 helikopteriga, miinilaev, allveelaev, jäälõhkuja, 12 tanklaeva ja enam kui 4000 inimest.

On väidetud, et USA polaarekspeditsioon Highjump (1946–1947) oli tegelikult sõjaline operatsioon sakslaste baasi likvideerimiseks.

Räägitakse, et dessant Kuninganna Maudi maale olevat hävitatud ja Ameerika laevu olevat pommitatud kettakujuliste lennumasinatega. Kuigi eks­peditsioonil oli toiduvarusid 6–8 kuuks, lõpetati operatsioon enne­tähtaegselt ja kiirustades.

Hiljem teatas Byrd USA parlamendi uurimiskomisjonile, et uue sõja puhul võib Ameerikat rünnata vaenlane, kes suudab lennata enneolematu kiirusega ühelt pooluselt teisele. Byrd kirjutas veel, et ameeriklasi rünnanud "lendavad kettad" hüppasid välja veest ja olid USA relvadele tabamatud.

Pärast neid ütlusi olevat admiral peidetud hullumajja või veteranide erihaiglasse. Paljud selle ekspeditsiooniga seotud asjaolud on salastatud, kuid meedia teatel olevat Byrd tunnistanud, et ekspeditsioon katkestati vaenlase lennuväe rünnakute tõttu.

Ka Nõukogude Liit olevat suhtunud Baasi 211 olemasollu sedavõrd tõsiselt, et korraldas samuti luureoperatsiooni Antarktikasse, et leida üles natside peiduurgas.

Ekspeditsioon olevat toimunud oktoobrist novembrini 1945. aastal admiral Nikolai Kuznetsovi (1904–1974) juhtimisel, kuid selle tulemustest pole midagi teada, sest avalikkusele kättesaadavates aruannetes ja raportites neid ei mainita.

Kuigi natside tegevusest Antarktikas pole senini mingeid jälgi leitud, pole lootust siiski kaotatud. Otsingud jätkuvad.