"Läksin taustanäitlejaks, aga sain hoopis suurema rolli."

"Esimene võte oli Tondi kandis hästi vara hommikul. Seal oli ka mu klassikaaslasi ja tuttavaid koolist. Meile olid toidulauakesed kaetud, istusime ja sõime hommikust," meenutab 18aastane Kristiine Eliise umbes aastatagust seika.

"Järsku tuli režissöör ja ütles, et peategelase klassikaaslaste punti oleks ühte tüdrukut juurde vaja. Ta vaatas pikalt ringi ja algul tema pilk meie lauaotsa üldse ei jõudnud. Sõin rahulikult pirukat ja rääkisin juttu. Siis tuli režissöör minu juurde ja ütles: "Sina tule.""

Kristiine mäletab, et järgmisena teatas talle stilist: "Pirukas põske ja lähme!"

"Ma olin nii šokis ja paningi kohe pool pirukat korraga suhu. Aga pidin nendega kohe kaasa minema ja oli jube piinlik, et mul on suu üleni pirukat täis. Ma palvetasin, et ma saaks selle enne söödud, kui pean kellegagi rääkima," muigab neiu tagantjärele.

"Nad ütlesid algul, et vaja on kedagi, kes teistmoodi välja näeks. Seepärast välistasin ma ennast kohe – tavalised sinised silmad, blondid juuksed," tunnistab Kristiine, kes sattus seltskonda, kuhu kuulusid NO99 näitleja Jörgen Liik ja lavakunstikooli tudengid.

"Mul oli aukartus, et kuidas mina mingi gümnasistina järsku nende sekka lähen. Aga nad olid väga sõbralikud ja õhkkond oli mõnus," kiidab tütarlaps.

Teksti polnud vaja palavikuliselt pähe ajada ja kaamera ees meenutada. "Konkreetseid ridu meile eriti õppida ei antudki. Tekst oli spontaanne, pidime loomulikku dialoogi pidama. Midagi hirmsat polnud, tegime rohkem omavahel nalja."

Näiteks Andrus Vaariku kehastatud matemaatikaõpetaja üle. Kristiine sõnul ei saanud end siiski nii vabalt tunda, et kaamera ununeks, sest tuli jälgida, et kogemata otse kaamerasse ei vaataks ja sellega kaadrit ära ei rikuks.

Kristiine osales maist juulini kuuel võttepäeval. Huvitavaim ja raskeim võte oli Kultuurikatlas, kus filmiti kontserti – esinejaks Kaspar Velbergi tegelaskuju oma bändiga – ja selle jätkupidu. "Seal on seina peal tellingud ja pärast kontserti pidin koos peategelaste, bändi ja teiste fännitüdrukutega üles ronima. Mingites kohtades tohtisime vaid ükshaaval ronida. Mind ja üht noormeest pandi istuma üsna lae alla – peaaegu kõige kõrgemale, kuhu minna sai. Õnneks ma kõrgust ei karda. Põhitegevus toimus meie all ja me olime enamiku ajast kaadris. Ei tohtinud väga liigutada ega ka häält teha. Kell on kaks või kolm öösel, istud seal üleval ja kõlgutad paar tundi hiirvaikselt jalgu," kirjeldab Kristiine omamoodi võtteelamust.

Lõpuks tehti ka temast lähivõte ja pärast pikka vaikimist polnudki nii lihtne ühtäkki lõbusalt jutukaks muutuda.

Lavastaja Anu Aun räägib, et eelistas äsja kinodesse jõudnud abiturientidest pajatavasse filmi osalisi otsides neid noori, kellel on kooliteatritaust või hea esinemiskogemus, sest nood on tavaliselt julgemad. "Vaatasime, et ta on julge tüdruk, hästi aktiivne ja mõjub väga loomulikult," põhjendab ta Kristiine valimist kesksesse noortepunti.

Turbast pärit neiu, kes on lapsest saati näitlemise vastu huvi tundnud, osaleks edaspidigi meelsasti filmides ja soovitab teistelgi julgesti filmidesse kandideerida: "Tasub alati minna, mitte kunagi ei tea, kuhu see välja võib viia."