„Läksin taustanäitlejaks, aga sain hoopis suurema rolli.“ (1)

Mullu rääkis lavastaja Aun Õhtulehele, et eelistas abiturientidest pajatavasse filmi osatäitjaid valides neid, kellel on kooliteatritaust või hea esinemiskogemus, sest need noored on tavaliselt julgemad, ning lisas: „Leidsime näiteks ühe tüdruku, kes tuli taustanäitlejaks, aga võtsime ta kohe peategelaste punti, kus ta mängib lavaka noortega koos Mattiase (Roland Laos – K. A.) parimate sõprade ringis, sest vaatasime, et ta on hea julge tüdruk, hästi aktiivne ja mõjub väga loomulikult.”

Uurisime välja, kes on see õnnelik neiu, kelle nägu näitab äsja kinodesse jõudnud linateoses ka suures plaanis, samas kui taustanäitlejana pidanuks ta end ekraanilt ilmselt tikutulega taga otsima.

„Esimene võte oli Tondi kandis hästi vara hommikul. Seal oli ka mu klassikaaslasi ja tuttavaid koolist. Meile olid toidulauakesed kaetud, istusime ja sõime hommikust,“ meenutab 18aastane Kristiine Eliise umbes aastatagust seika.

„Järsku tuli režissöör ja ütles, et peategelase klassikaaslaste punti oleks ühte tüdrukut juurde vaja. Ta vaatas pikalt ringi ja algul tema pilk meie lauaotsa üldse ei jõudnud. Sõin rahulikult oma pirukat ja rääkisin sõpradega juttu. Siis tuli režissöör minu juurde ja ütles: „Sina tule.““

Kristiine mäletab, et järgmisena teatas talle stilist: „Pirukas suhu ja lähme!“ „Ma olin nii šokis ja paningi kohe pool pirukat korraga suhu. Aga pidin nendega kohe kaasa minema ja oli jube piinlik, et mul on suu üleni pirukat täis. Ma palvetasin, et ma saaks selle enne söödud, kui pean kellegagi rääkima,“ muigab neiu tagantjärele.

„Nad ütlesid algul, et vaja on kedagi, kes teistmoodi välja näeks. Seepärast välistasin ma ennast kohe – tavalised sinised silmad, blondid juuksed,“ tunnistab Kristiine. „Aga ilmselt mõeldi siis seda, et erineks väliselt ülejäänud kambast.“ Ta sattus seltskonda, kuhu kuulusid NO99 näitleja Jörgen Liik ja lavakunstikooli tudengid. „Mul oli aukartus, et kuidas mina mingi gümnasistina järsku nende sekka lähen. Aga nad olid väga sõbralikud ja õhkkond oli mõnus,“ kiidab tütarlaps.

Teksti pähe õppima ei pidanud

Võtete kohta leidis Kristiine info Facebooki grupist „Pean saama näidelda, muidu suren!“, kus levivad pakkumised massistseenides osalemiseks. Varem polnud ta ühtegi filmi kandideerinud. „Ma olin kunagi kaamera ees olnud, kui filmi- ja meediakooli tudengid tegid reklaami. Aga see oli paariminutiline klipp,“ märgib ta.

Kaamerat polnud Kristiine sõnul võimalik päriselt unustada: „Kogu aeg teadsin, et see on seal olemas. Eriti keeruline oli jälgida, et kogemata otse kaamerasse ei vaataks ja sellega tervet kaadrit ära ei rikuks.“

Vähemalt ei pidanud palavikuliselt teksti pähe õppima ja meenutama. “Konkreetseid ridu meile eriti õppida ei antudki. Minu tegelast ei olnud stsenaariumisse sissegi kirjutatud, nii et tekst oli spontaanne. Pidime loomulikku dialoogi pidama. Selles mõttes polnud midagi hirmsat, tegime rohkem omavahel nalja.“ Seda aga ka rolli sisse elades, näiteks Andrus Vaariku kehastatud värvika matemaatikaõpetaja kulul.

Kristiine osales kahe kuu jooksul kuuel võttepäeval Tallinnas. Kaks neist olid õigemini võtteööd, kui Kultuurikatkas filmiti Kultuurikatlas toimuvat kontserti – esinejaks filmibänd koosseisus Kaspar Velberg, Jörgen Liik, Mart Vares ja Tõnis Jõgeva – ning selle jätkupidu

Põnevaim oli turnimine tellingutel

„Kõige huvitavam ja raskem võte oligi Kultuurikatlas. Seal on seina peal tellingud ja pärast kontserti pidin koos peategelaste, bändi ja teiste fännitüdrukutega üles ronima. See oli natuke ekstreemne, mingites kohtades tohtisime vaid ükshaaval ronida.

Mind ja üht noormeest pandi istuma üsna lae alla – peaaegu kõige kõrgemale, kuhu ronida sai. Õnneks ma kõrgust ei kartnud. Põhitegevus, dialoog, toimus meie all ja me olime enamuse ajast kaadris. Me ei tohtinud väga liigutada ega ka häält teha. Kell on kaks või kolm öösel, istud seal üleval ja kõlgutad paar tundi hiirvaikselt jalgu,“ kirjeldab Kristiine omamoodi võtteelamust.

„Režissöör ja kaameramehed olid ülevalt alla vaadates nii pisikesed, lõpuks hakkas mul veidi imelik olla,“ ütleb neiu. „Kui me olime seal kaks tundi vaikuses istunud, tehti ka meist lähivõte. Öeldi: rääkige nüüd juttu. Noormees rääkis hästi palju ja see muutis mind ka elavamaks. Lõpuks oli kergendus, kui sai ennast jälle liigutada ja maa peal olla.“

Kaadritagustest rääkides poetab Kristiine, et matemaatika riigieksami stseeniks anti noortele näitlejatele kätte päris eksamiülesanded. „Pidime kogu aeg kirjutama, nagu teeksime me päriselt eksamit. Pärast oli tore vaadata, kuidas geomeetriliste kujundite asemel oli lillekesi joonistatud. Mina kritseldasin peamiselt x-isid ja y-id, päris suure vaba käega ei julgenud joonistada,“ seletab ta.

Turbast pärit neiu, kes on lapsest saati näitlemise vastu huvi tundnud, osaleks edaspidigi meelsasti filmides: „See oli nii vinge kogemus – näha, mis toimub kaamera taga, millised on grimmiruumid, saada kinnitust sellele, kui suur tiimitöö filmitegemine on ja kuidas kõik lülid peavad selleks paigas olema.“

Kristiine soovitab teistelgi julgesti filmidesse kandideerida. „Tasub alati minna, mitte kunagi ei tea, kuhu see välja võib viia.“

Praegu 11. klassi lõpetades arvab ta, et proovib pärast keskkooli lavakasse astuda, kuid pole selles veel kindel. Kristiine usub, et on vaja rohkem praktikat saamaks aimu, kuivõrd hästi näitlemine talle tegelikult sobib. Sel suvel proovib ta teatrilaval näitlemist Viimsi suveteatri lavastuses “Mereplekid”.