Foto: TV3
Blogid
12. mai 2016, 13:04

Mis Pronkssõduri juures tegelikult toimus? (73)

Nii nagu ka möödunud aastal, otsustasin ka sel aastal 9. mail Pronkssõduri juurde minna. Kuigi eelmisel aastal hämmastas mind lihtsa külalisena asjaolu, et kohal oli tohutu rahvahulk, siis eesti ajakirjanikke ma seal eriti ei märganud. Tänavu oli aga teisiti.

Möödunud aastal käis Pronkssõduri juures minu hinnangul vähemalt 10 000 inimest ja seetõttu oli kummaline, et kohalikus meedias poleks seda sündmust justkui olemas olnudki. 

Mina põlise tartlasena tundsin sellist massi nähes lausa vastutust selle ees, et ka lõunaeestlased peaksid teadma, mis tegelikult 9. mail Tallinnas toimub. Muidu tundub, et tegemist on mingi vähetähtsa sündmusega või pole seda muu Eesti jaoks üldse olemas.

Sel aastal tegin TV3 uudiste jaoks kohapealt reportaaži ehk läksin erinevalt möödunud aastast kohale ajakirjaniku rollis. 

Ka seekord oli rahvast palju, aga ka meedia oli kohal. Kanal 2 "Reporter" jooksis koos minuga rongkäigus, Kirsti Vainküla Eesti Ekspressist intervjueeris Dimitri Klenskit.

Kohal oli ka Postimehe julge ajakirjanik Tuuli Koch. Rääkimata mulle armsast Õhtulehest, kes oli saatnud Pronkssõduri juurde tarmuka reporteri Teet Tederi.

Eelmisel aastal sattus võidupüha nädalavahetusele ja seetõttu kogunes rahvas Pronkssõduri juurde kohe pärast Moskvas toimunud sõjaväeparaadi juba keskpäeval. Seekord oli teisiti. Keskpäevaks oli sõduri juurde toodud küll hulgaliselt lilli, aga rahvast oli võrdlemisi vähe. Arusaadav. Suur osa inimesi oli ilmselt tööl.

Seetõttu läksin kaameraga Pronkssõduri juurde uuesti umbes 17.30. Täpselt sellel ajal algas bussijaama juurest ka ‘"Surematu polgu" rongkäik, mille politsei oli algselt ära keelanud.

"Surematu polk" on umbes viis aastat tagasi ühest Siberi linnast alguse saanud traditsioon, kus rongkäigule võetakse kaasa oma lähedaste pildid, kes osalesid suures isamaasõjas. Iseenesest kena ja lugupidav traditsioon. Eriti arvestades seda, et veterane ja sõjast osavõtnuid on tänasel päeval elus veel väga vähe. Sõda lõppes 1945. aastal ja viimased, kes armeesse võeti, on tänaseks üle 90-aastased.

Eelmisel aastal olin kohal ilma kaamerata ja intervjuusid ei teinud. Kui aus olla, siis ega ma seal eriti kellegagi ei rääkinud ja eesti keelt oli seal vähe kuulda. Võiks isegi öelda, et üldse mitte.

Seekord hakkasin julgelt intervjuusid tegema ja eeldasin, et minu vastu ollakse sõbralikud. Olin ju tulnud mõttega kajastada seda venelastele olulist pidupäeva ja tunnistan siiralt, et läksin Pronkssõduri juurde absoluutselt ilma igasuguste eelarvamusteta.

Seetõttu olin natuke hämmingus, kui minu vastuvõtt Pronkssõduri juures oli pehmelt öeldes jahe. Kui soovisin intervjuusid teha, siis juhiti tähelepanu mu kehvale vene keele oskusele ja sellele, et telekanal ei olnud saatnud nii püha sündmust kajastama venelast või vene keelt vabalt kõnelevat inimest.

Ma küll enda meelest üritasin rääkida vene keeles ja arvasin, et see teeb venelastele rõõmu, et üritan nende keeles intervjuusid teha. Tavaliselt mujal maailmas suhtutakse väga hästi inimestesse, kes suudavad võõras keeles öelda kasvõi "tere" ja "head aega".

Pronkssõduri juures mõjus aga minu kehv vene keel nagu sool haavale. Hakati rääkima sellest, kuidas nad ei taha mulle intervjuud anda, kuna Eesti telekanalid väänavad venelaste sõnu ja et me oleme ameeriklaste poolt ajupestud.

Jälle olin neid sõnavõtte kuuldes üllatunud, sest arvasin ekslikult, et kohalike telekanalite kohaolu näitab pigem seda, et nende üritust märgatakse ja kajastatakse. Samuti arvasin, et nad tahavad oma arvamust välja öelda ja et meie omalt poolt anname neile selle võimaluse. Ometi oli kohapealne meelestus aga hoopis midagi muud.

Kui hakkasime filmima Venemaa lipuga lehvitavaid mehi, siis teatati valjul häälel, "Las kohalikud aborigeenid filmivad oma meedia jaoks!"

Kui soovisin nendega intervjuud teha, siis läks suhtumine päris agressiivseks. Kuna kohal oli palju rahvast, meediat ja kaameraid, siis käsipidi mulle kallale ei tuldud, kuid tunne oli minu jaoks päris hirmutav.

Mäletan, kui elasin veel Inglismaal ja lugesin tihti ajakirjast "Economist" (Pronkssõduri sündmuste ajal eriti), et venelased on Eestis tõrjutud. Eesti meedia ei anna neile võimalust selgitada oma seisukohti ja et me kärbime nende sõnavabadust.

Seetõttu soovisingi eelmisel aastal sellele üritusele minna ja kui nägin, et eestikeelne meedia seda sündmust eriti ei kajastanud, soovisin sel aastal teha sealt korraliku ülevaate. See mul tegelikult ju õnnestus, kuid olin üllatunud kui ebameeldiva vastuvõtu osaliseks ma sain. Mis siis, et olin siinna tulnud avatud südamega.

See, et mõned inimesed olid minu osas agressiivsed, ei rikkunud samas minu jaoks kogu üldpilti. Ma saan aru, et need inimesed, kes seal olid (ka noored, kellega rääkisin), on niimoodi üles kasvatatud ja nende kasvatuse üks osa ongi see, et tuleb austada oma esivanemaid, kes osalesid selles sõjas. Ka eestlasi on tegelikult ju üles kasvatatud nii, et mäletame kõiki neid tohutuid raskusi, mida meie esivanemad üle elasid. Ka meile on tähtsad pühad, mis meie rahvust ühendavad. 

Üks head eesti keelt kõnelev 20-aastane tüdruk kandis kaasas oma vanavanaisa pilti. Ta oskas täpselt rääkida oma esiisa sõjateest ja sellest, kuidas ta jõudis Berliini. Samas ta ka tänas eesti politseid, et see hoidis "Surematu polgu" rongkäigul korda ja palus mind mitte pöörata tähelepanu nokastanud provokaatoritele, kes üritasid seda püha politiseerida.

Tema tuli Pronkssõduri juurde pelgalt sellepärast, et austada oma vanavanaisa.

Ainuke veteran, kellega mul õnnestus seal kohtuda, oli 93-aastane Boris. Ääretult sümpaatne vanahärra. Kui rääkisin temaga Eesti ja maailma poliitikast, siis kinnitas ta lausa mitu korda, et rahu on kõige tähtsam. Seda ma usun. Inimest, kes on reaalselt kaevikus kuulipilduja tule all olnud ja tundnud pommitamist omal nahal, võib uskuda küll.

Uurisin, kus viibis Boris 9.mail 1945. aastal. Ta vastas, et Lätis Kuramaal. Muide, Kuramaa on koht, kus pärast Eesti vabastamist Saksa okupatsiooni alt saadeti laiali ka Punaarmee Eesti Laskurkorpus, kes võttis samuti seal vastu 9. mai.

Veel 1945. aasta kevadel langes seal väga palju eestlasi. Kokku kaotas Punaarmee Kuramaa lahingutes 90 000 võitlejat, 300 000 sai haavata.

Boris kirjeldas, et vaatas kaevikust välja ja nägi, et üle rindejoone tuleb Saksa ohvitser koos Nõukogude ohvitseriga. Ta oli väga imestunud selle üle, mis toimub. Kohe tuli juurde tema enda komandör, kes ütles "mitte tulistada, arvatavasti on sõda lõppenud"!