JÜRI POOTSMANN: tahtsin jõuda Eurovisioni finaali just Eesti pärast (8)

Umbes tund pärast poolfinaali tulemuste väljakuulutamist keksis Jüri rõõmsal meelel Eesti ajakirjanike juurde, kes ta kohe oma piiramisrõngasse võtsid. "Ma ei ole üldse pettunud, sest usun, et kõik juhtub põhjusega. Asjad, mis mu elus on juhtunud, ka Eestis, on olnud põhjusega," kinnitab Jüri, käsi südamel.

Ta on veendunud, et oma kindel põhjus on sellelgi, miks finaali uks jäi tema ees suletuks. "Järelikult tähendab kõik seda, et mu elus on veel palju asju ees. Ma olen väga õnnelik, päriselt olen ka!"

Jüri kinnitab, et andis eurolaval endast tõesti 100 protsenti ja parima. Ta püüdis enne lavale minekut end rahustada. "Mõtlesin selle peale, kes mu lähedastest saalis on. Seal olid mu ema, õde, tädi, pereliikmeid, sugulasi ja palju häid sõpru. See teadmine andis mulle väga positiivse laengu ja tohutult jõudu. Samuti tegi olukorra palju kodusemaks."

Jüri sõnab, et tundis end laval juba päris hästi seepärastki, et oli seal juba nii palju proove teinud. Vahetult pärast lavalt mahaastumist oli tal enda sõnul peas täielik tühjus. "Ma tahtsin juba Kairet, Dagmarit ja Silverit näha, sest kõik läks hästi."

"Teised olid sel aastal lihtsalt tugevad."

Nende inimestega, kes parastavad, et Jüri finaalist välja jäi ega saanud oma tööga nende arvates hakkama, Jüri ei nõustu. "Vabandust, aga ma sain hakkama. Teie, Eesti inimesed, valisite mind siia. Minul ei ole kahju, tunnen ainult rõõmu," kinnitab ta.

"Inimesed, kes parastavad, ei hääletanud ehk "Eesti laulul" oma lemmikute poolt. Mina olen õnnelik, et mul on fänne, kes minu poolt hääletasid ja mind siia saatsid."

Lohutusi Jüri vastu ei võta. "Ma ei aktsepteeri neid. Nagu ma ütlesin – mina olen kogu asjaga väga rahul, nautisin laval toimuvat 100 protsenti. Andsin endast parima, loodan, et Eesti rahvas ei pahanda ja et sellest piisab." Jüri usub, et artistile pole tegelikult finaali pääs ülioluline. "See annaks muidugi väga positiivse laengu, aga mina oleksin tahtnud edasi saada just Eesti pärast."

Mis siis Euroopa jaoks ikkagi puudu jäi? "Mina arvan, et midagi ei jäänud – mina andsin endast parima, laul oli väga hea ja etteaste läks väga hästi ja nii, nagu me proovisime. Teised olid sel aastal lihtsalt tugevad," ütleb Jüri, et häid laule oli nii palju, et kõigile lihtsalt ei jagu finaalis kohta. Kui välja kuulutada oli jäänud veel vaid üks finalist, oli pressikeskuses selge, et selleks on Malta.

"Me aimasime seda, sest Malta oli üks favoriite," ütleb Jüri, et temagi uskus Malta edasipääsu. "Nad istusid meie kõrval ja elasime neile väga kaasa." Üks, mida Jüri Euroopa suurimalt lauluvõistluselt ei oodanud, on ühtekuuluvustunne.

"Siiralt – kõik hoidsid üksteisele pöialt ja olid siiralt õnnelikud edasipääsejate üle, see ei olnud võlts. Ja isegi mitte edasipääsemine pole kaotus. Me kõik oleme võitjad, et siia üldse tulime. Mina tunnen end võitjana ja see on kõige olulisem."

Sai Venemaa tiimilt kiita

Jüri ei tule veel Stockholmist koju. Ta läheb vaatama laupäevast finaali. "Elan kaasa neile sõpradele, kelle ma siit sain." Tal oli väga hea meel, et Austria sai finaali. "Nad olid meie pinginaabrid, olime kõrvuti riietusruumides."

Teises poolfinaalis hoiab Jüri pöialt teiste hulgas Ukrainale ja Bulgaariale. "Finaalis Austriale ja kindlasti ka Venemaale. Venelased on väga soojad inimesed – nad tulid pärast esinemist minu juurde ja ütlesid, et väga hea oli."

Muide, peale võistlusloo "Play" kandideeris "Eesti laulul" teinegi Jüri esitatud laul "Aga siis", mis ei jõudnud küll televaatajate ette. Kuuldavasti on fännid öelnud, et seda oleks saatnud palju suurem edu.

"See pole ju minu otsustada, mis lugu edasi saab. Me saatsime kaks väga erinevat lugu lootuses, et üks saab edasi." Jüri ei kipu lugusid omavahel võrdlema.

"Üks on kirjutatud spetsiaalselt Eurovisionile ja teine on minu albumi laul. Need mõlemad meeldivad mulle. Läks nii, nagu pidi minema." Laulja ütleb, et ta oleks nõus kunagi veel kord eurolavale astuma. "See oli nii lahe kogemus! Ma tundsin toetust saalis ja nägin juba enne lavale astumist Eesti lippe," õhkab ta.

Jüri ei välista seda, et ta võtab järgmisel aasta "Eesti laulust" osa: "Mine tea, äkki osalen laulukirjutajana. Võib-olla võidan Eurovisioni järgmisel aastal. Ehk mind jäetigi seepärast poolfinaali, et saaksin järgmisel aastal särada."

Tänavusest Eurovisionist on ta aga nii mõndagi õppinud. "Seda, et vahet pole, kas esined kodus emale või kogu Euroopale – sa pead jääma iseendaks, olema kohal ja teadvustama endale, et tuleb anda endast parim," toob laulja õpitust näite.

Kui Jüri jõuab ükskord kodumaale tagasi, hakkab ta valmistuma 29. mai kontserdiks Kultuurikatlas, kus astub lavale "Eesti laulu" teise finalisti Mick Pedajaga.

"See on mu suurim kontsert Eestis pärast superstaarisaadet ja "Eesti laulu" ning ma väga ootan seda. Ehk hakkan ka järgmiseks "Eesti lauluks" valmistuma, kes teab," poetab Jüri kavalalt.

Gerli Padar: ma ei mäleta sellest möllust midagi, olin nii armunud!

"Mul oli täiesti ükskõik, kui ma Helsingis finaali ei pääsenud!" naerab Gerli, kelle Eurovisioni lauluvõistluse kogemus aastal 2007 on üsna iselaadne. "Ma isegi ei mäleta sellest möllust midagi! Olin nii armunud, et ei näinudki, mis ümberringi toimus! Mulle ei meenu Eurovisioni ajast ega pärast seda midagi negatiivset."

Tõsi, koos Gerliga olid laval ka võistlustantsumehed, Martin Parmas teiste seas. Samuti armunud. Gerli-Martin, kellest said peagi elukaaslased, nägidki Helsingis ainult teineteist. "Midagi pole muutunud," lisab Martin Parmas. "Mul kestab see Eurovision siiamaani. Iga päev on Eurovision!"

Loomulikult istus Gerli ka teisipäeva õhtul teleri ees ja tal jätkub Jüri etteastele vaid kiidusõnu. "Olin Jüri poolfinaalis esinemist vaadates üllatunud. Lava ja valgus olid väga hästi tehtud ja minu meelest eristus Eesti laul vägagi teistest. Jäin väga rahule."

Miks Eesti finaali ei pääsenud, pole Gerli sõnul kellelgi mõtet analüüsida. "Kindlasti ei peaks Jürigi sellega tegelema," lausub ta. "Kogu numbri kui terviku juures polnud midagi sellist, mida keegi saaks negatiivselt hambusse võtta. Sellele numbrile polnud praktiliselt midagi ette heita."

Pigem soovitab Gerli Jüril võtta Eurovisioni lauluvõistlust kui kogemust, mida saavad väga vähesed artistid oma karjääri jooksul tunda.

"See on ju lauljale igas mõttes tohutu väljakutse – kogu see trall kaasa teha," sõnab Gerli. "Pealtnäha võttis Jüri seda kõike külma kõhuga ja see ongi kõige õigem!"

Laura Põldvere: "Pettumust, et finaali ei pääsenud, meil küll ei olnud."

"Eks ikka oli sees väike tunne, et oleks ju võinud, aga mäletan ka, et üüratut kurbust me ei tundnud. Elu läks ju edasi," mäletab Laura Põldvere aastat 2005, kui tüdrukutebändiga Suntribe Kiievis Eurovisioni lauluvõistluse lavale astus. Poolfinaalis saadud 18. koht neide lõppvõistlusele ei lubanud.

Lõppude lõpuks oli verinoortest neidudest koosnev viisik vuhisenud mühinal Euroopa suurima telesaate lavale, mis juba iseenesest oli Laura sõnul uskumatu kogemus.

"Selle peale ei oleks ma suutnud oma unistusi ja plaane paika pannes mõeldagi, et säärane juhus ellu tuleb," naeratab Laura, kes sai tol Kiievis toimunud Eurovisionil aimu, mida tähendab hetkes olemine ja selle nautimine.

"Just hetkes olemist õpetas Eurovision kõige rohkem. Kõik sellised asjad õpetavad, et naudi hetke, kus sa oled ja hetke, kui lähed lavale. Nagu mu lauluõpetaja pärast kõva töötegemist ütleb: "Mine, Laurake, ja nüüd naudi!" Nendes hetkedes viibida, püüda hästi kohal olla, mitte närveldada, nautida ja mitte mõelda, et see on nüüd elu tipphetk."

Kiievis tuli viisikul harjuda sellegagi, et ühel hetkel oled tähelepanu keskpunktis ja siis tuleb selle eest tänulik olla, sest järgmisel hetkel võib-olla enam seda tähelepanu ei ole. "Peaasi, et tähelepanust ei tekiks sõltuvust," sõnab Laura.

"Sest kui järgmisel hetkel tähelepanu ei ole, võib tekkida langusmoment. Aga seegi on loomulik." Igal juhul usub lauljatar, et Jüri Pootsmann saab Stockholmi Eurovisioni-möllust samalaadse kogemuse, sest see kõik on kogemist väärt.

Küsimuse peale, ehk võinuks tänavusel "Eesti laulul" teiseks jäänud Laural Stockholmis paremini minna, kui Jüril, puhkeb Laura naerma. "Nii võib alati kõikide asjadega mõelda! Annan inimestele improkoolitusi ja rõhutan, et ei saa mõelda kogu aeg viisil à la "mis saaks, kui ma teeksin seda" või "mis juhtuks, kui ma teeksin toda", vaid sa lihtsalt peadki haarama momendist parima," lausub ta.

"Kui rahvas hääletas Jüri laulu esimeseks, pole mõtet tagantjärele öelda, et äkki Laura oleks parem olnud. Selle peale pole muud kosta, et haaranud siis telefon õigel ajal kätte ning hääletanud. Tagantjärgi pole vaja mõelda ega analüüsida, mis võinuks saada või olla."

Juhan Paadam: meie laulul oli glamuuri vähe!

"Ütleme nii, et meie laulul oli glamuuri vähe," teeks Eurovisioni ekspert Juhan Paadam Jüri Pootsmanni esitatud "Play" kohta vaid ühe märkuse.

"Meil oli täiesti hea lugu, aga on mingi seletamatu asi, miks üks laul haarab publikut ja teine mitte. Ballaadlike lugudega, nagu Jüril oli, on Eurovisioni finaali, veel enam – võidule pääsemine, väga keeruline. See peab olema nii kõrge tasemega ballaad, et Euroopa rahvad ümberringi sulavad ja kõik hääletavad. Alati saadab Eurovisioni laval edu kiireid lugusid. See lihtsalt ongi nii."

Jüri etteastesse suhtub Paadam heasoovlikult. "Meie noor artist oli tubli ja tegi oma töö nii korralikult, nagu suutis ning tal on väga sügav ja ilus hääl. Et meil on noored artistid, pole kellelegi uudis – nii on see olnud, nii see ka jääb." Täpselt samasugune uudisväärtuseta fakt on seegi, et Eesti ja Armeenia on tavaliselt võistlusel kõige vaesemad riigid.

"Me peame selgelt aduma, et sama palju raha kui Venemaal ja Azerbaidžaanil või ka Rootsil ja Taanil pole Eestil kunagi kasutada. See ei saa kunagi nii olema!" tõdeb Paadam ja lisab, et eelkõige peaksid meie Eurovisioni delegatsiooni juhtfiguurid omavahel aru pidama. "Sportlik tulemus on alati tiimi analüüsi ehk ETV eneseanalüüsi koht, alates "Eesti laulu" kontseptsioonist."

Paadam viskab nalja, et "Eesti laulu" kontseptsiooniks paistab olevat hüüdlause "Sulli ja feimi!" ja just see tahaks kohaliku lauluvõistluse puhul õigeksajamist. Seda ütleb ta juba ilma igasuguse naljata.

"Tuleks endale selgeks teha, kas tegemist on kontserdiorganisatsiooni või televisiooniga, mis on Eesti Televisioonile tähtis ja sellest lähtuvalt ka tegutseda," jätkab Paadam. "Kuid seegi ei tähenda, et finaalikoht on alati kindel ning võit seda enam."

Kuigi Eesti jäi finaalist välja, ei pea Paadami meelest veel rahvuslik-depressiivset traagikat üles kiskuma. "Tuletan meelde, et meil on tegemist kolmest telesaatest koosneva minisarjaga, mis kannab nime Eurovisioni lauluvõistlus," muigab Paadam.

"See on meelelahutussaade, kuhu on sisse programmeeritud võistlusmoment. Olen seda korduvalt öelnud, et pange tähele: kui Eurovision on möödas, pole midagi juhtunud, keegi pole surnud ja kõik on rõõmsad. On inimesi, kes ütlevad, et Eurovisionil peab osalema ja on inimesi, kes väidavad, et ei pea.

Kuna mina pean Eurovisioni lauluvõistlust telesaateks, siis loomulikult üks Euroopa televisiooniorganisatsioon peab sellest maailma suurimast telesaatest osa võtma. Muidugi, kui ta on endast lugu pidav teleorganisatsioon."

Olavi Pihlamägi: kaarditrikk oli täielik rumalus! Miks seda vaja oli?

"Me ei olnud eelhääletustes väga suured soosikud, pigem olime latist madalamal," mõtiskleb muusikaekspert Olavi Pihlamägi, miks Jüri Pootsmanni esitatud "Play" Eurovisioni lauluvõistluse finaali ukse taha jäi.

"Ma ei tea, palju see tavalist hääletajat mõjutab, aga enne Eestit tuli lavale Austria ja Eesti järel Aserbaidžaan, kes olid väga tugevad – nii et me ei olnud kõige paremas positsioonis."

Pihlamägi leiab, et Jüri Pootsmannil polnud etteastete sellise järjekorra tõttu lootustki väga hästi meelde jääda, kuigi ta esines kahe naisartisti loo vahel. "Kui sa ikka pole nagu James Bond, ehkki pidid seda olema, siis on naiste vahel suhteliselt raske silma paista."

Laulul "Play", millega Eesti tänavu finaalilavale püüdles, oli Pihlamäe sõnul vaid üks, aga väga oluline viga: "See laul algab liiga hilja! 53 sekundit on sissejuhatust, aga laul peab algama kiiremini!"

Pihlamäe hinnangul uinutas liiga pikk ooteaeg publiku lihtsalt ära, sest refrääni alguseni ei toimunud mitte midagi. "Kui refrään algab, on juba hilja, sest selle 53 sekundiga olen ma juba laulu jaoks läinud."

Pihlamägi meelest ei olnud ka rootslaste lavastus Jürile toeks, vaid pigem tappis etteaste. "Jüri oli väga närvis – sellest kindlusest, nagu tal oli Tallinnas, polnud Stockholmis mitte midagi järel," hindab ta Jüri lavalist olekut leebelt öeldes pisut paaniliseks. See paistis ainuüksi žestidest selgelt silma.

"Kui artistile antakse ülesanne, siis ta peab selle täitma, kuid Jüri žestides oli suhteliselt palju kaootilisust. Ma ei ütle, et teised olnuksid peajagu üle, kõik olid paanikas, nii Soome kui ka Kreeka." Peale kaootiliste žestide nimetab Pihlamägi Jüri etteaste nõrkuseks ka paljupromotud kaarditrikki.

"See oli mulle täiesti-täiesti-täiesti vastuvõetamatu," ütleb ta resoluutselt. "Kaarditrikk, millest keegi kurat ei saanud aru, mis see pidi olema! Miks seda kaarditrikki üldse tehti? See oli täielik rumalus!"

Finaalipääsenute nimekiri oli Pihlamäe jaoks aga igati loogiline, ehkki see, et Island oma väga tugeva looga välja jäi, oli talle väga suur pettumus. "Arvan, et väljajäänute seas oli Island ilmselt esimene ja meie olime siis teine väljajääja."