Juhan Paadam: muretsesin, et Eesti Eurovisionilt välja ei kukuks – tuli hoopis võit! (2)

Paadam sattus eurokarussellile enda sõnul juhuslikult. Aastal 1997 läks tema eelkäija televisioonist ära ja sügiseks ei olnud Eurovisioni jaoks tehtud ühtki ettevalmistust.

"Tollane peadirektor Toomas Lepp ütles mulle: "Sina hakkad nüüd tegema." Ma olin tol ajal ETV välissuhete osakonna juhataja ja olime eurotiimile varem paberitööd teinud, ei muud," meenutab Paadam. Mees tunnistab, et päris alguses ta väga hästi hakkama ei saanud.

"Esimesel aastal, 1998, tegin ma nähtavasti ära kõik apsakad, mida produtsent teha võib. See kõik tuli muidugi oskamatusest ja kogemuse puudusest." Sellegipoolest läks toona Eestit esindanud Koit Toomel üsna hästi ja ta sai 12. koha.

Aastal 2001 tõid aga Dave Benton ja Tanel Padar looga "Everybody" Eestile esimese ja ainsa võidu. Paadam ütleb, et Taani minnes keegi võidust ei mõelnud. Tema muretses hoopis selle pärast, et Eesti tuleks esimese 15 hulka. Siis pääsesid järgmisel aastal võistlusele just 15 esimest, ülejäänud võisid võistluselt aastaks välja kukkuda.

"Kui sul jääb aasta vahele, tähendab see, et raha antakse mujale. Aasta pärast seda raha tagasi saada on väga keeruline," seletab Paadam. "Minu mure oli raha, Ivar Mustal omad mured – ta oli ju Silvi Vraidiga olnud eelviimane. Esitajad muretsesid, kuidas neil välja tuleb."

Iisraeli ajakirjanik: “Täna te võidate.”

"Kord, kui hakkasime hotellist välja minema, tuli meile vastu samas hotellis elav Iisraeli ajakirjanik, kes ütles ühe ajalooliselt saatusliku lause: "Täna te võidate." Mina vastasin: jaa-jaa, võidame-võidame," lausub Paadam mitte eriti uskuja häälel.

Talle meenub ka, et kui nad Eesti delegatsiooniga Kopenhaagenis maandusid, oli neil vastas korraldaja, kes ennustas Eestile samuti võitu. "Ma ütlesin, et ei ole võimalik. Läksin kuidagi närvi, sest polnud seda tunnet, et me nüüd kindlasti võidame. Miski ei viidanud sellele."

Kui hääletus algas, andis esimesena punkte Holland, kellelt esialgu ei pudenenud Eestile midagi. "Jäänud oli ainult 12 punkti ja oli selge, et meil pole mingit lootust. Ja siis tuleb: "Eesti 12"," meenutab Paadam.

"Kui "Eesti 12" oli kolm korda järjest tulnud, hakkas tunduma, et nüüd midagi tõesti juhtub. Meeleolu ja uskumatuse tunne tõusis, õhk kadus ära, enam ei saanud aru, mis toimub," kirjeldab ta tundeid. "Tuleb võidujoovastus, aga sellega kohe kaasa ka murepoiss, et mis nüüd saab. Nüüd on ju vaja raha – ja palju."

Aastal 2002 toimuski Eurovision Tallinnas. "Peaprodutsendi esimene mure on see, mida vaataja ekraanil näeb – kuidas me teeme alguse, vaheklipid, millised on vahenumbrid ning milline finaal. Finaal on alati jube segane ja keeruline, kõik väljub kontrolli alt – võitjad hüppavad joovastusest, kaotajad nutavad nurgas. Me üritasime ka seda korrastada ja läbi lavastada," selgitab Paadam.

2008. aastal vahetas Paadami välja Heidy Purga. "Mul ei olnud kahju. Ükskord peab ikka lõpetama. Elu lõpuni pole võimalik sama asja teha. Lisaks olen ma selles žanris saavutanud kõik, mida üks inimene saavutada saab," leiab Paadam.

"See oli piisavalt õige aeg lõpetada." Aasta hiljem sai "Eurolaulust" "Eesti laul", mis vältab tänapäevani. Paadam jätab delikaatselt vastamata küsimusele, kuidas talle uus formaat meeldib.

"Igaüks teeb nii, nagu talle meeldib, kuidas on aeg ja võimalused. Üks on mulle selge, et "Eesti laul" ja "Eurolaul" on kaks eri asja. Sellest on ka "Eesti laulu" tegijad hakanud aru saama, et kaht ühes pole."