2XLi lauljad: Juhan Paadam ja Ivar Must hoidsid meid isalikult ohjes

Kaido Põldma ega Lauri Pihlap ei pea Eurovisioni võitu iga-aastase tähistamise vääriliseks sündmuseks, kuigi aastate jooksul on see jutuks ikka tulnud ja vahel on videotki vaadates nostalgitsetud.

„Ma avastasin hiljuti, et kogu see võistlus, mis kestis pea kolm tundi, on tervikuna internetis üleval. Sel aastal võiks selle õigel kuupäeval ette võtta ja koos punktide andmisega otsast lõpuni vaadata,“ naljatleb Lauri.

Mehed usuvad, et nende edule aitas kaasa võimalus segamatult keskenduda, mis praegustel artistidel puudub.

"Võistlus oli heal ajal. Siis ei olnud igal pool internetti ja kommentaare me ka ei lugenud," räägib Kaido ja lisab, et Eesti eelvooru ajal said 2XLi poisid stilistika tõttu siiski kriitikat kuulda.

"Jäime küll stiiligurude hammaste vahele, aga sellel ajal ja sellel aastal see kõik toimis."

Koreograafiat tuli muuta

Eurovisionil tabasid tiimi ootamatused. "Koreograafia oli Kopenhaagenisse sõites paigas, aga kuna kohapeal selgus, et esineme jalgpallistaadionil, kuhu oli katus peale lükatud, siis pidime mõtlema suuremalt, kuidas seda lava paremini täita," räägib Lauri lavaraskustest.

Peale selle väänas ansambli liige Semy breikides jala välja ja Tanel lõi omale kaelakaardi silmaauku. "Proovi pidi ta tegema päikeseprillidega, sest silm oli punane," meenutab Lauri muiates.

Tehniline proov osutus parajaks katsumuseks. "2001. aastal polnud kõrvamonitore. Olime jalgpallistaadionil, kus oli 38 000 inimest ja meeletu kaja," räägib Lauri. Pidime võitlema, et saaks proovi ajaks mingigi heli, kuid heli viivitus oli nii suur, et see lõi rütmi sassi," lisab Kaido. "Lõpuks toimis kõik ikkagi hästi," arvab Lauri.

"Meil oli alati väga lõbus, olime bändis neljakesi ja Tanel oli sel hetkel viies liige. Bändisiseselt oli vanuseskaala toona 19st 23ni, võite ette kujutada – pulli sai," kinnitab Lauri.

"Juhan Paadam ja Ivar Must olid meile tol hetkel isafiguurideks. Nad püüdsid meid ohjes hoida ja nõu anda. Õhtuti ikka loeti sõnad peale: poisid, olge korralikud ja vaadake, et Tanel magama läheb," meenutab ta.

"Võit tuli kõigile üllatusena. Mingisugustki lootust võistluse eel, et tuleb heas mõttes pomm, ei olnud kusagilt paista. Dave oli ainuke, kes oli algusest peale kindel, et see on võidulugu," räägib Lauri.

Nii tema kui ka Kaido meelest mängis selles esituses suurt rolli lavašõu. "Koreograafia oli suur osa meie bändi identiteedist ja tänu võidule saime ka päris palju esinemisi juurde, käisime isegi Taanis paar korda tuuril," kõneleb Kaido.

Võit tõi palju esinemispakkumisi

„Pärast seda tuli meile veel pakkumisi, ka välismaalt, et läheksime Eurovisionile taustaks šõud tegema, aga need ei läinud käiku. Meie eesmärk polnud pärast võitu saada professionaalseteks Eurovisioni taustalauljateks,“ lisab Lauri.

"Enne 2001. aastat eurolaval väga šõud ei toimunudki. Mingis mõttes oli see murrang ja pani asjad liikuma," mõtiskleb Kaido ning Lauri nõustub.

"Peale seda hakkas järsku tulema šõuprogramme, kõik hakkasid tantsima ja tulid kostüümidraamad – pükstest said kleidid jms. See kõik tundub äge, kui paned loo hääletu peale,“ naerab Lauri, andes mõista, et enam ei hinnata vaid muusikat.

Nii Lauri kui ka Kaido on Eurovisionil käinud kaks korda, lisaks võidule on mõlemad olnud taustaks 2013. aastal Birgit Sarrapile.

Kui Kopenhaagenis oldi hädas heliga ning puudusid kõrvamonitorid, siis Malmös sujus kõik kui õlitatult. Praegune ja toonane Eurovision on meeste sõnul võrreldamatud, kuna riike oli vähem ning muusikaski on vahepeal palju muutunud.

Samas arvab Lauri, et kogemust arvestades on praegune korraldusviis parem. „Kui edasi saad, siis on võimalik kaks korda rõõmu tunda ja ei pea end nii halvasti tundma, kui finaalis tahapoole jääd, sest oled ikkagi koorekihi hulgas,“ nõustub Kaido.

Mehed kinnitavad, et on Eesti Laulul osalemisele korduvalt mõelnud ning ei välista, et seda ka tulevikus teevad. „See on läbi aegade olnud koht, kus muusikat eksponeerida. Olenemata sellest, kas preemiareis Eurovisionile tuleb või mitte, on see hea kogemus,“ arvab Lauri.

„Eurovision on korralik karussell, kaks nädalat Ameerika mägesid. See on täiesti teistsugune maailm. Pärast on raske uuesti nö tsiviileluga kohaneda, see on päris huvitav kogemus,“ võtab Kaido kokku põhjused, miks võiks taas Eurovisionile püüelda.