Siis oleks tahtnud manitseda, et kuidas siis nii, lapsed ikkagi. Alaealised. Armastust ja hoolt vajavad. Nende kuuldes ei tohi. Ei saa ja ei või. Millegipärast ei öelnud ma seda kunagi välja. Ei ütlegi kunagi. Eestis peetakse teise pere siseasjadesse sekkumist kohatuks. Ega siin siis mingi Rootsi ole.
Samas on see „minu lapse ema“ arusaamatu püüd end paarisuhtest distantseerida. Sest mis iganes juhtus hiljem, ühel hetkel olid senised partnerid ikkagi – vastutusvõimelistena ja selge mõistuse juures olles – otsustanud koos lapsed saada. Seega on nad endiselt ema ja isa, kes on teeninud ära oma eksi ja laste lugupidava suhtumise. Isegi kui nad on lahku läinud.
Juba kuulen hüljatud meeste hordide vihapurskeid: „Aga tema alustas,“, „Tema hakkas väljas käima ja leidis uue mehe,“, „Ta näägutas,“, „Ta ei saanud lastega hakkama,“, „Toad olid segamini ja kunagi polnud sooja sööki, kui ma koju tulin,“, „Ta kulutas liiga palju.“
Need tüütud laste emad
Esimest korda kuulsin ma väljendit „minu laste ema“ asutuse peol, kus mees ignoreeris helisevat telefoni, ise õhtu möödudes üha rohkem täis jäädes. „Ah, see on minu laste ema,“ ütles ta ja jätkas pidutsemist. Nagu sumiseks telefoni asemel tüütu kärbes või midagi teenija- või ammelaadset.
Tundus kohatu üle küsida, mida laste isa tolleks õhtuks lubanud oli ja mida tegemata jätnud, et teda nii aktiivselt taga otsiti. Lapsi oli tal kuuldavasti kolm. Kolm pole juhus, see on reegel. Kas mees siis ei märka, et nad moodustavad abielupaari, hoolimata sellest, et neil pole võib-olla kunagi olnud sõrmuseid, ühist perekonnanime ja uhket pulmapidu?
Väljendit „ah, minu laste isa“, kuulsin mõni aasta hiljem. Nagu vastulöögina. See oli mees, kes tuli ja tõi lauale võtmed ning ümbriku ning lahkus pikema vestluseta.
“Kes see oli?” küsisin ma kolleegilt, kellega lõunat sõin.
„Ah, laste isa,“ vastas ta. Sellega oli kõik öeldud.
Lahtiseletatult: “Minu ja minu laste elus ei ole tal enam mingit tähendust,“ või „Ma olen temast ammu üle saanud,“ või „Meie suhted on ainult majanduslikku laadi.“
Ärajäänud abieluettepanekud
Nagu igas teises Ida-Euroopa riigis, on Eestiski masendavalt vähe ametlikke abielusid. Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ja iga viies lastega üksikema. Statistikute andmetel iseloomustab Eestit põhjamaadega sarnane vabaabielude määr, kuid teisalt sarnaneme üksikemade suure osatähtsuse poolest Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa riikidega, nagu Sloveenia, Poola, Ungari ja Tšehhi. Lääne- ja Lõuna-Euroopas on ametlikus abielus olevaid paare 80%, meil napilt üle 50%. Ilmselt enamik neist pensioniealised.
Millal muutusid emad Eestis nii vähetähtsaks, et neile unustatakse abieluettepanek teha? Kui võrrelda vabaabielu sellise nõukaaegse nähtusega nagu prooviabielu, siis peaks ju kunagi järgnema sellele ka n-ö päris elu ja abielu vormistamine? Samas on see kooselu ju igas mõttes võrreldav abieluga. Ent kas ikka mõlemale partnerile?
Harv pole seegi, kui abiellumiseni ei jõutagi või järgneb sellele lahutus ning üks või teine pool liigub edasi, moodustades koos lastega nii keerulisi kärgperesid, mida ükski dr. Noormann ega suguvõsauurija lahti ei haruta.
Kus on perekaitsjad?
Nii mõeldes on kõik üliparempoolsed grupid oma traditsioonilise pere kaitsmise jutuga jäänud tühjale perroonile, kus pole võimalik enam ühelegi rongile järele hüpata. Sest sellel perroonil pole aastakümneid enam ühtegi rongi peatunud. Milleks siis meeleheitlik püüd koordineerida samasooliste suhteid, kui erisoolised pered traditsioonilisel kujul on justkui väljasuremise ohus?
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli kõigist alla 18aastaste lastega leibkondadest üksikvanemaga leibkondi 24%, juba 2000. aastal oli neid 25%, kuid praegu pole põhjust arvata, et see trend pöörduks kahanemise poole. Iga neljas alaealiste lastega leibkond on üksikvanemaleibkond! Ja ometi on sinna komplekti kuulunud ju kunagi „minu laste ema“ või „minu laste isa“?
Peab tunnistama, et aastatega tekib harjumus, leppimine ja teadmine, et peremudelid ongi muutunud ja muutumas. Sinna pole midagi parata. Sõltub ju igaühest endast, kuidas ta oma elu korraldab, ent päris arvestamata ei saa neid trende jätta. Näiteks laste sünnipäevale minnes ei tasu alati kohal viibivat naist õnnitleda kui lapse ema, sest ta ei pruugi sünnipäevalapsele olla muud kui isa naine.
Me ei ela enam rahvusromantilises väikeriigis ega suletud ühiskonnas, kus naine ja mees ei tohtinud ilma abielutunnistuseta koos hotellitoas ööbida. Kui totalitaarne riik sekkus pool sajandit jõuliselt inimeste seksuaal- ja pereellu, kas siis vabas ühiskonnas saavad nad ise selle korraldamisega juba nii hakkama, et keegi ei saaks viga? Eriti lapsed? Juhul, kui 20 vabaduseaastaga on sarved maha joostud ja rahunetud.
„No ilma meheta on igal juhul kergem pereelu korraldada,“ ütleb üks minu tuttav värskelt lahku läinu. Olin jahmunud. „Kaks nädalat kuus on mul palju rohkem aega, kui lapsed isaga on. Jäävad ära kahtlased kompromissid, mida kooselu kaasa toob. Ma saan kõike ise otsustada ja ei pea pidama pikki mõttetuid arutlemisprotseduure laste hariduse ja muu üle, mille ainus mõte on mehe näiline kaasamine, kes saaks mühatada õigel kohal ei või ja.“ Ja tundub, et ta on õnnelikum kui varem.
Ent iga kord, kui loen mõnd roosilist lugu kärgperede õnnelikust elukorraldusest, mõtlen ma siiski, kui palju on selles vaevaga saavutatud poliitilist korrektsust ja habrast tasakaalu, mis varjab „minu lapse ema“ või „minu lapse isa“ tõelisi tundeid. Kõrvalejäetust. Vähemalt lapsed armastavad meid ikka sellistena, nagu me oleme ja loodetavasti elu lõpuni. Äkki ongi see ainus tõeline tingimusteta armastus?
Head emadepäeva, „minu lapse emad“ ja „minu lapse isad“!
Kommentaarid