Inimesed

Lugu ilmus esimest korda Õhtulehes 30. aprillil 2016

ARHIIVIST | Eestis süüdistati vägevamates nõiatempudes enamasti mehi (7)

Rainer Kerge, 30. aprill 2018, 15:48
Eestis süüdistati vägevamates nõiatempudes enamasti mehi. Foto: Teet Malsroos
Soolise võrdõiguslikkuse volinik poleks 16.–19. sajandini vähemalt nõiaprotsesside kohta saanud Eestis just palju ettekirjutusi teha. Kui mujal Euroopas oli kuni 90 protsenti nõiduses süüdistatavatest naised, siis Eestis jagunesid nais- ja meeskohtualused võrdselt, sealjuures vägevamates nõiategudes süüdistati nimelt mehi. Siin, jah, võidi lähtuda tõesti šovinistlikust loogikast: suure õnnetuse kaelamanamine pole ju ometi naisele jõukohane töö!

17. sajandil Eestis nõiaprotsesside käigus surmamõistetutest on teada 44 inimese sugu. "Nendest 23 oli mehi ja 21 naisi," ütleb Inna Jürjo, ajaloolane, keskaja uurija. Samal sajandil hukati veel vähemalt üheksa nõiaks kuulutatut, aga nende osas pole kohtukirjades soole viitavaid andmeid üles tähendatud.

"Kui mehi ja naisi veel võrrelda, siis vägevamates tegudes ja nõiatempudes süüdistati ikkagi mehi," teab Jürjo. Diskrimineerimine põhines ilmselt rehkendusel, et kui suure kurja või needusega naine ikka jaksab hakkama saada; iseasi, kui härja mõõtu külatark manamise ette võtab.

Eestis oli vähe nõiaprotsesse

Ajaloolane Maia Madar kirjutab artiklis "Nõiaprotsessid Eestis XVI sajandist XIX sajandini" (1987), et teadaolevalt peeti 1520.–1819. aastani Eestis 145 nõiaprotsessi, mille käigus süüdistati nõidumises 218 inimest ja mõisteti surma 65. Tõsi, mõne aastakümne kohta vaadeldavast ajast andmeid pole.

"Need arvud pole absoluutsed, kindlasti oli nõiaprotsesse rohkem ja kindlasti oli hukatuid rohkem," usub Jürjo ning pakub, et mõni kohtusaaga võib välja kooruda veel ammu teada toimikutestki. "Kohtumaterjalid on ulatuslikud, 100 ja rohkem lehekülge, sealt võib ehk tunnistustest leida, et mõni aeg tagasi oli veel keegi ära põletatud."

Üsna kindel on aga see, et muu Euroopaga, iseäranis Saksamaaga võrreldes oli meil nõiaprotsesse ja nende tagajärjel hukatuid vägagi tagasihoidlikult.

"16. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi valgustusajastuni, nii paarisaja aasta jooksul kogu Euroopas peetud nõiaprotsesside ohvrite arvuks hinnatakse umbes 50 000," õpetab Jürjo. "Kõige suurem nõiajahtide piirkond on Saksamaa, aga ka Poola, vähem oli protsesse Prantsusmaal ja Itaalias."

Kuidas neid nõidu just Saksasse nii palju jagus?

"Saksamaa oli tol ajal poliitiliselt killustunud ja väikses vürstiriigikeses, kus ei olnud head kohtusüsteemi, sõltus õigusemõistmine üksikisikust rohkem. Suurtes territoriaalriikides polnud olukord nii hull," arutleb Jürjo. Teiste sõnadega: fanaatiline nõiakütt võis kohaliku vürsti heakskiidul palju kurja korda saata.

Ühes kategoorias on Eesti veel eesrindlik. Kui ülejäänud Euroopas mõisteti viimati inimene nõidumise pärast surma 1782. aastal Šveitsis, siis Eestis tõmmati selles vallas joon alla peaaegu sajand varem. Viimane teadaolev surmamõistev otsus nõiduse eest sai osaks ühele talupojale Tartu maakohtus 5.–27. aprillini 1699 peetud nõiaprotsessil.

Jah, nõidade üle peeti Eestis protsesse ka 18. (süüdistatuid kokku 15) ja koguni 19. (süüdistatuid kokku 8) sajandil, aga surmaga ei karistatud enam kedagi.

Kaevati oma küla inimese peale

Eestis sai keskmine nõiaprotsess alguse nii, et inimene tundis, kuidas tema õnn on pöördunud ning süüdistas selles naabrit. Enamasti kurdeti, et nõiduses kahtlustatav on mõne inimese või looma haigeks või surnuks sajatanud. Madari uurimusest selgub, et kõige sagedamini süüdistati kellegi mürgitamises nõiutud õlle sissejootmisega, mille tagajärjel tekkisid ohvri sisemusse igasugused elukad (ussid, kärnkonnad jne).

Ei häbenetud kaevata oma küla teadmamehe või targa peale, kelle käest oli seni abi nõutatud, aga keda nüüd enda ebaõnnes süüdistati. Pahatihti oli käidud enne kohaliku targa kohtu alla andmist veel teise küla nõia juures, kes osutanud rõõmuga süüdistava sõrme kolleegi-konkurendi suunas. Lühidalt: kui õnn kadunud, keerati inimese vastu, kellelt oli seni abi otsitud ja saadud.

Kohus – mis koosnes ikkagi maa- või õuekohtu ametnikest, mitte kohalikust mõisnikust või kiriksaksast, ja mille tööd protokolliti tolle aja kohta eesrindlikult – võttis sageli poolt- ja vastulauseid kaaludes (aga siiski kaaludes!) arvesse külarahva kinnituse: muidugi on kohtualune nõid!

"Usuti kõike! "Ma viisin talle rätiku sees võid ja kui ma rätiku tagasi sain, olid sel viis auku sees – sellega ta nõidus mu ära!" Küllaltki grotesksete argumentidega saadeti inimesi tuleriidale," tunnistab Jürjo.

Audru krahvi nõidusega tapmises süüdistatud talupojale määrati karistuseks: teda hõõguvate tangidega pitsitada, käed-jalad liikmete kohalt ära lüüa, süda välja kiskuda, pea maha lüüa ja tee äärde posti otsa panna; keha põletada.

Kongla Anne ennastohverdav tulesurm

Eesti üks tuntumaid tulesurma määramisega lõppenud nõiaprotsesse pärineb 2. maist 1640.

Viru-Nigula kihelkonnas Pada mõisas peetud kohtuprotsessil tunnistas Kongla Ann ennast süüdi vastsündinud mõisapreili surmamises ja osalemises Varudi mõisa süütamises.

Teadaolevalt oli mõniteist aastat varem Viiburist Virumaale kolinud Anne tütar mõisas ammeks – kuni imetatav mõisapreili haigestus ja suri.

Usutavasti selleks, et päästa oma ammest tütar mõrvasüüdistusest, rääkis Ann, kuidas ta moondas end nähtamatuks koeraks ja käis sel moel mõisas mõisapreilit haigeks tegemas. Et nõiatembud kõlaksid usutavamalt, jutustas Ann ka oma osalusest Varudi mõisa süütamises. Seal viibinud ta sündmuskohal tuulispasana.

Enne noore mõisapreili surma pole teada ainsamatki vihjet Anne üleloomulikele võimetele. Kohtuprotsessil – seal kuulati end üles andnud Anne hea ja kurjaga, see tähendab: ka piinati – veenis naine kohtunikke, et on ühenduses mustade jõududega.

Protsessil küsitleti veel üht naist: Kärtu Varudi külast. Nimelt ütles Ann ülekuulamisel, et Kärt on teine siinkandis tegutsev nõid. Ka Kärtu piinati, aga tema ei tunnistanud midagi üles.

Pakkus hoopis, et Anne ammest tütar oli see, kes mõisapreili haigeks tegi. (Rahvasuu kahtlustas lapse surmas aga hoopis mõisahärrat, kes tahtnud titte vaigistada, et koos nägusa ammega ihulikke rõõme maitsta.)

Igatahes lõpetasid Anne elu leegid.

Põletamine oli kiriku meelest toiming, mis vabastas nõia saatana haardest. See oli midagi inimese hinge päästmise, hingehoiu-laadset.

1990. aastal, Kongla Anne protsessi 350. aastapäeval, avati Viru-Nigula kiriku kõrval Annele mälestuskivi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee