"Kui õpetaja võtab lapsevanemaga ühendust, siis esimene reaktsioon on: mis juhtus?" (5)

"Õpetajaks ei saa minna seda tööd õppimata ja harjutamata," ütleb Priit Kruus. Tema marssis kümne aasta eest noore mehena, ülikooli värske vilistlasena kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Praegu harib ta tulevasi pedagooge – et oleks neid, kes kümne aasta pärast tema lapsi õpetaks. Sibula või karnevalina mitmekihilisest koolmeistri elust mõtiskles ta ka Kinoteatri lavastuses "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine". 

Tuhandete õpilaste nimel: mis asi on õppenõukogu? Klatšikontor, kus võetakse süsteemselt läbi vähegi huvitavamad tüübid: mis tast tahta, vaadake, milline ta pere on ja kellega ta käib, ise alles 10. klassis! Või? 

Õppenõukogu peaks olema kollektiivne organ, mis korraldab koolielu. Sest see, mida üks õpetaja näeb oma vaatenurgast, ei pruugi kehtida ühiselt vaadates. 

Kui aga küsimus oli selle kohta, kas koolielus on klatši ja intriige, siis, jah, on ikka! Koolielu intriigid on täpselt samasugused nagu igal pool mujal. 

Oluline on suhtekolmnurk õpilane-lapsevanem-õpetaja ja seda võivad mõjutada eelarvamused ja hirmud. Tähtis on see, mismoodi lapsevanem mäletab oma õpetajaid. 

Nii? Illustreerige, palun. 

Minu põlvkond, 30+, mäletab oma õpetajaid 1990ndatest, mis oli väga närviline ja intriigiderohke aeg, ühiskonnakord oli peaaegu üleöö radikaalselt muutunud ja koos sellega ka õpetaja positsioon. Vahel oodati õpetajalt, et ta oleks lausa klienditeenindaja. Vahel oodati, et ta oleks eelkõige lahke sõber. Ühesõnaga – ta pidi olema igal moel risti vastupidine karmile autoritaarsele nõukogude õpetajale. 

Kui nüüd tänapäeva lapsevanem satub olukorda, kus lapsega on koolis midagi juhtunud, võib talle esimesena tulla silme ette mõni karm mälestus enda vana kooli õpetajast, sellest närvilisest 1990ndate õpetajast, ja ta arvab, et tema lapsele on tehtud liiga nii, nagu temale 90ndatel võib-olla tehti. 

Oma kogemusest mäletan, et 90ndatel olid ka õpilased õpetajatega tihti kiuslikud ja agressiivsed ning õpetajad omakorda tõmbusid kaitseasendisse või vahel isegi ründasid vastu. Meie vanemad olid aga väga altid uskuma, et konfliktis on süüdi ikkagi õpetaja, mitte õpilane. 

Mälestused ja minevikukogemused võivad tugevasti mõjutada arusaama, kes on ja kes pole hea õpetaja. See on tüüpiline, et kui praegu võtab õpetaja lapsevanemaga ühendust, siis lapsevanema esimene reaktsioon on: mis juhtus? Sest kui õpetaja võtab lapsevanemaga ühendust, peab olema juhtunud midagi halba. 

No miks õpetaja siis helistab? 

Tihtipeale tahab õpetaja hoopis midagi head öelda või natuke nõu pidada, kuidas mingit konflikti või probleemi ennetada, aga lapsevanem on juba kaitseasendis ja sae käima tõmmanud. See võib toimuda ka vastupidi – lapsevanem soovib lihtsalt suhelda, aga õpetaja juba ahmib õhku: nonii, jälle tullakse süüdistama…

Lapsevanemate seas on levinud arusaam, et oma last tuleb kaitsta, sest õpetaja seda ju kindlasti ei tee. Kui saab aga kolmekesi – õpilane-õpetaja-lapsevanem – maha istuda ja vaikses rahulikus õhkkonnas asja arutada, leiab enamik juhtumeid lahenduse. Aga jõuda ühisele arusaamale – seda on koolielus ja vist elus üldse kõige raskem teha. 

Klass tunneb vaistlikult ära oma alal või tahvli ees olemises vähegi ebakindla õpetaja ja paneb ta halastamatult paika. Meie kärsatasime – samuti ülbetel 90ndatel – gümnaasiumis ladina keele õpetajaid (enamasti olid nad vesiste silmadega ja kandadeni kampsunites usuteaduse või klassikalise filoloogia tudengid) läbi paar tükki aastas. 

Õpetaja puhul pole olulised mitte välised isikuomadused või kandadeni kampsunid, asi on puhtalt tööoskustes. Õpetajaks ei saa minna seda tööd õppimata ja harjutamata. 

Paraku on see väga tugev stereotüüp, et õpetajaks sobivadki vaid mingite loomupäraste omadustega inimesed: et on sündinud õpetajad. Iga kauem kui pool aastat õpetajana töötanu teab, et lõpuks aitavad seda tööd hästi teha ikkagi konkreetsed oskused: kuidas tundi ette valmistada, kuidas tund üles ehitada, kuidas õpilastega suhelda. 

Sa võid olla oma isiksuse või välimuse poolest ükskõik milline, aga kui sul on õiged tööoskused, pead sa lihtsalt olema järjepidev – ja sa saad klassi üheskoos tööle! 

Õpetaja mainet on kujundanud väga palju need nii-öelda vanakooli õpetajad, kellest meil kõigil on mingisugused mälestused. Lisaks aga ka katse-eksitus-meetodil kooli lühiajaliselt õpetajaks sattunud inimesed. Just viimaste põhjal on meil tekkinud arusaamine, et näed, kui ta oleks olnud kahe meetri pikkune, kõmiseva jämeda häälega atleetlik mees, küll ta oleks siis olnud hea õpetaja! 

Tegelikult võib saavutada välimusega mingisuguse efekti üheks tunniks või, hea küll, üheks nädalaks. Aga edasi? Tunnid on vaja üles ehitada, õppekava on vaja läbida – tööoskusteta pole kahest meetrist pikkusest, vägevast biitsepsist ega kõmisevast häälest kasu. 

Ma nüüd rehabiliteerin oma klassi ja toonase Treffneri. Sattusin sinna 1992. aastal. Algas esimene bioloogiatund. Uks läks lahti ja sisse astus õpetaja. Lühike. Vimmas. Hallis ülikonnas. R-i põristav nooremapoolne habemik. Stereotüüpne meesõpetaja, kelle klass kiiresti maha hääletab. Siis võttis Urmas Kokassaar kriidi kätte ja tegi meile 10. klassi kevadeks selgeks ülikooli esimese kursuse mikrobioloogia materjali, ja teda kuulati üldiselt haudvaikuses. 

Te ütlesite, et tegi kriidi abil selgeks? Ma olen kindel, et temas oli midagi veel. Me praegu tihtipeale arvame, et hea õpetamismetoodika on kärtsuv-mürtsuv, vilkuv ja paukuv šõu. Aga tihti on toimivaim metoodika just see kõige sujuvam ja peaaegu märkamatu töövõte, mida õpetaja kasutab. Niimoodi jääb see, mida me tunnis tegelikult õpime, meelde rohkem kui mingi teatud õpetamisnipp. 

Tuled ja viled võivad siis pigem hoopis tähelepanu hajutada ja mõtted õpetuse tuumalt kõrvale viia? 

Jaa, just nimelt! Neid tulesid ja vilesid ei peaks kasutama ainult selleks, et oleks lahedam ja lõbusam. 

Ma räägin teile nüüd anekdoodi. 1960ndatel said Rootsi lapsed koolis ülesande: talumees läks turule ja müüs 20 krooni eest kotitäie kartuleid. Kartulite omahind sellest oli 4/5. Kui suur oli talumehe kasum? 1980ndatel said Rootsi lapsed koolis ülesande: talumees läks turule ja müüs 20 krooni eest kotitäie kartuleid. Selle omahind oli 16 krooni. Kui suur oli kasum? Nüüd saavad Rootsi lapsed koolis ülesande: talumees läks turule ja müüs 20 krooni eest kotitäie kartuleid. Jooni ülesandes alla koht, kus esineb sõna "kartul" ja vestle sellest pinginaabriga. 

Väga hea lugu! 

Mil määral sobitub see praegusesse Eesti kooli? 

See anekdoot peegeldab väga hästi umbusku ja eelarvamust uuema õpetamismetoodika suhtes. Arvatakse, et kui me hakkame tegema õpilastega klassis midagi loovamat, näiteks pinginaabriga vestlemist, siis see varjutab ära igasuguse ainealase sisu ja me tegelemegi ainult mängimisega. 

Uuem metoodika ei tähenda tegelikult õppesisu kaotamist, vaid näiteks seda, et me jaotame õppetegevused erinevatesse osadesse. Kartulikoti-anekdoodi näitel oleks pinginaabriga vestlemine tunni esimeses pooles, kus on evokatsioon ehk huvi äratamine teema vastu. Tunni tuumosas tuleks tõepoolest arvutada omahinda ja kasumit. Tunni viimases ehk siis kinnistamise osas mõtleksid õpilased ise sarnase ülesande välja, et siis korrata üle tunni jooksul omandatud oskused. 

Küsimus ei ole selles, et me asendame õppesisu mängimisega, vaid et me kasutame mängulisemaid ja loovamaid tegevusi, et õppesisu paremini kohale jõuaks. 

Mis ehmatus ülikoolist klassi ette minevat noort inimest kindlasti ees ootab? Mida õpetajaks õppijaile ülikoolis ei räägita? 

Kõige suurem ehmatus on vist see, et küsimusi tekib kogu aeg järjest juurde. Neid muudkui kuhjub. Ühte tundi ettevalmistades kasvab konspekt nagu ämblikuvõrk aina laiemaks ja laiemaks. Iga fakt, mille sa tunnikonspekti kirja paned, tekitab juurde kolm või neli küsimust. Millal ja kuidas ilmus "Kalevipoeg"? Oi, enne tuleb rääkida eepose mõistest. Siis "Kalevalast". Siis tuleb rääkida alg-"Kalevipojast" ja enne Kreutzwaldi tuleb lahti seletada Faehlmanni tähtsus… Ja kuidas ma nüüd siis kahe lausega 6. klassile seletan, millal ja kuidas "Kalevipoeg" ilmus? Ühtäkki tundub see maailma keerulisim küsimus. 

Noor õpetaja märkab, et asju, mida ta ei tea või ei oska ladusalt sõnastada, on ehmatavalt palju – ja ta võtab selle võdina või ebakindluse endaga esimestel kordadel klassi ette kaasa. 

Õnneks oleme tudengitega jõudnud aga retseptini, et tundi andma minnes tuleb mõelda sellele, mida sa kindlasti tead ja oskad – siis hakkavad ka õpilased sellele keskenduma ning tund läheb palju sujuvamalt. Kui klassi ees mõtiskleda kõige selle üle, mida sa ei tea, muudab see juba su kehakeele ebakindlaks. 

Ja seda ei jäta klass kasutamata. 

Kui juhtubki midagi natuke piinlikku, näiteks noor õpetaja ütleb kogemata midagi valesti, siis on klassis võib-olla paar-kolm õpilast, kes seepeale midagi kiuslikku ütlevad. Suurem osa klassist proovib apsu pigem viisakalt ignoreerida ja annab õpetajale uue võimaluse. 

Kindlasti ei tohi noor õpetaja hakata sellises olukorras klassi vastu ründama ja tõestama, et mina ei teadnud seda ühte asja, aga teie ei tea üldse mitte midagi! 

Tunnikonspektide igaks juhuks mitmekordses ülemahus kirjutamine tähendab, et algusaastail töötab noor õpetaja kaugelt üle kaheksa tunni ööpäevas? 

Oi, jaa, kindlasti-kindlasti! Aga see on täiesti normaalne, et vähegi nõudlikumal elualal töötama asudes tuleb kõigepealt vaeva näha ja pingutada. Õpetaja töö ei ole ju selles mõttes midagi erakordset. 

Te läksite noore mehena kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Kuidas teid vastu võeti? Koolis ikka vaadati natuke imelikult ja tuttavad mõõtsid päris kahtlustava pilguga, et ei tea, mis tal viga on? 

Ei, üldsegi mitte! Koolis, kuhu ma läksin, oli alla 30aastaseid või 30 piiril olevaid meesõpetajaid nii kümmekond. Meil oli isegi oma meesõpetajate ansambel, millega käisime mööda Eestit kontserte andmas – vaat neil vaadati meid küll nagu haruldasi loomi. Oma koolis ei tundnud ma oma erilisust või võõristust, aga koolivälises seltskonnas tuli ikka ette selgitamistööd. 

Praegu pole noor meesõpetaja enam nii väga uudne nähtus, aga kümme aastat tagasi oli küll. 

Võõristusega kaasnes ilmselt ka haletsus: vaesekene, kas siis muud võimalust polnud, et nüüd pidi siis kohe sedasi kooli minema. 

Midagi taolist oli küll, jah, et see inimene on ikka elukauge naiivne idealist. Suhtumine oli umbes sama, kui keegi tuleks ja ütleks, et ta läheb aastaks kuskile Aafrikasse HIV-epideemia piirkonda vabatahtlikuks. Siis sa vaatad ju ka inimest ühest küljest üllatunult – natuke on selles pilgus ehk ka imetlust või aukartust –, aga peamiselt ikkagi siiralt imestades, et miks ta nüüd ometi endale niimoodi teeb. 

100 aastat tagasi oli keskmine õpetaja – nagu ka vallakirjutaja, arst, müüja, poeet, juuksur ja nii edasi – mees. Nüüd aga pigem naine. Kui palju on selline sooline kannapööre mõjutanud koolielu? 

Mingisugused tagajärjed on olnud küll. Kui mõelda näiteks Eesti peale 1920. või 1930. aastatel, siis toonase õpetajaga seostub keskealine kodanlik härrasmees. Murrang toimus nõukogude ajal: klassi ees seisvast kodanlikust keskealisest õpetajahärrast sai kõigepealt nooremapoolne naisterahvas, kellest siis aastakümnetega kasvas pensioniealine naisterahvas. Pooled Eesti praegused õpetajad on üle 50 aasta vanad, üle 80 protsendi õpetajatest on naised. 

Õpetajate sooline ja vanuseline kõver on liikunud küll ja just seetõttu nähaksegi praegu Eesti kooli päästjana noort meesõpetajat, kuna tema vastandub kõige rohkem sellele vanemale naisterahvale. Aga ma tahan rõhutada väga tugevalt oma seisukohta ja sõnumit, mida edastan ka lavastusega „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ – pole vahet, kui vana on inimene või millisest soost ta on – tööoskused ja tahe oma tööd hästi teha määravad, kas konkreetne õpetaja suudab midagi muuta ja päästa. 

Kelle või mille eest või käest Eesti kooli päästa tuleb? 

See päästmise ootus on selline sõnastamatu, natuke ebamäärane emotsionaalne ühiskondlik seisund: me ootame, et keegi Eesti kooli päästaks, aga keegi ei oska täpselt öelda, milles see päästmine peaks seisnema.
Mina isiklikult üritan päästa seda, et kümne aasta pärast ei oleks meil õpetajate seas demograafilist katastroofi. Soovin, et õpetajate järelkasv oleks praegu selline, et ka kümne aasta pärast jaguks neid piisavalt. 

Te olete eesti filoloog. Millised tüüpvead teid igapäevase keelekasutuse juures kõige rohkem häirivad? Mille peale punane pastaks taskus karjuma hakkab? 

Häirivad ikka kõige lihtsamad ja väiksemad asjad – et ei osata kasutada kõige lihtsamaid komasid. Kõige rohkem häirib muidugi see, et räägitakse ja kirjutatakse põhjendamatult keeruliselt. Arvatakse, et keeruline sõnastus muudab jutu sügavamõttelisemaks. 

Iseäranis kohtab seda ametkondlikus keelepruugis. Selle asemel, et öelda: "Me vestlesime", sõnastatakse: "Teostati kahepoolse kommunikatsiooni läbiviimise akti soorituse realiseerimist". Ja kohe tekib tunne, et küll nüüd tehti midagi tähtsat ja kaalukat. 

Absoluutselt! Meiegi siin praegu ei vestelnud, vaid "reflekteerisime Eesti hariduspoliitika strateegilisi valupunkte". 

------------------------------------------------------------------------------------------

Majandusväljaanne: Eesti on õpetajate vastu ebaharilikult ihne 

Sarnaselt Eestiga valmistab teisteski maades muret see, kuidas meelitada andekaid noori kooli õpetama: põhiliseks takistuseks peetakse suurt koormust ja madalat palka. Rahvusvahelise majandusorganisatsiooni OECD andmeil töötavad Eesti õpetajad pigem mõõduka koormusega: mitte kõige vähem, aga ka mitte kõige rohkem võrreldes kolleegidega teistes liikmesriikides. Näiteks kui Eesti õpetajatel on nädalas keskmiselt 36 töötundi, siis nende ametivendadel-õdedel Tšiilis ja Itaalias 29 tundi, Jaapanis seevastu 54 tundi, kirjutab majandus- ja poliitikaleht The Economist. Küll aga on Eestis pedagoogide palk ostujõu poolest kõige madalam. Hollandis, kus õpetajate töötundide arv on sama, makstakse viis korda paremat palka – seal ongi töötasu kõige magusam. Kui võtta arvesse riikide majandusnäitajaid, on Eesti The Economisti hinnangul õpetajate vastu ebatavaliselt ihne ja Holland ebaharilikult helde. Hoolimata madalast palgast on aga Eesti koolmeistrid oma töös edukamad kui Hollandi õpetajad – seda kinnitavad õpilaste kõrgemad PISA testide tulemused. Seega, mida peaksid Eesti õpetajad tegema, kui soovivad kõrgemat palka? Majandusväljaanne pakubki ühe lahendusena minna Hollandisse tööle.