Inimesed

Kristel Aaslaid: tegelen laulmisega tänu oma väiksele õele (11)

Gerly Mägi, 22. aprill 2016, 14:15
Foto: Laura Oks
Homme Jazzkaarel perekontserdil “Jazziaabits” esinev Kristel Aaslaid meenutab lapsepõlvest oma esimesi esinemisi pereringis koos nõbudega: „Laulsime kogu aeg ja igal pool.“

Laupäevaseks lastekontserdiks valmistuv Kristel omaenda esimest kontserdikülastust ei mäleta. „Ma isegi ei tea, mis kontsert see olla võis, aga arvan, et see oli mingi suvetuur Kuressaare lossihoovis.“ Küll aga on tal meeles arvukad teatrikülastused, sest algklassiõpetajast emaga käidi enne enda koolitee algust tihti etendusi vaatamas.

„Käisime sugulastega maal porgandeid võtmas ja seal oli meil suur lahtise kastiga auto. Kui see auto keset põldu seisis, nägi see natuke lava moodi välja. Siis me otsustasime tädilastega, et me hea meelega ise tööd ei teeks ja samal ajal kui täiskasvanud usinalt porgandeid võtsid, andsime viie-kuuekesi kontserti,“ meenutab Kristel.

„Üks kord sõitsime selle sama lastekarjaga maakonna liinibussiga vanaema juurde ja seal bussis laulsime ka terve tee kõva häälega. Ma ei tea, kas nende ülejäänud inimeste jaoks, kes seal meiega koos sõitsid, oli see aktsepteeritav, aga nii see tee meil kulges,“ muigab lauljatar. 

Kõige eredamalt on Kristelil meeles aga suvised perereisid Soome. „Peatusime koos isa sõbra perega järve ääres ja kui õhtuti Soome televisioon üle viskas, siis tegime õega oma Eurovisiooni. Meil oli terve 2000. aasta finaalkontsert koos liigutustega pähe õpitud. See käis umbes nii: tulge, istuge maha, on aeg...“ meenutab ta naerdes. „Mul on siiani sealt kavast mõned asjad meeles!“

„Mulle on alati laulmine hästi südamelähedane  olnud,“ tunnistab Kristel, et hakkas laulmisega tegelema väikese õe Katarina järgi. „Ta käis kunagi isegi “Laulukarussellis” ja ma mäletan, et Eve Viilup tegi temaga Kuressaare lossihoovis intervjuud. Ma olin seal kuskil kaugel, vaatasin kurvalt pealt ja mõtlesin, et ma vist tahaks ka.“

Kui homsel „Jazziaabitsa“ kontserdil saavad lapsed ka muusikariistadega tuttavaks, siis Kristel tõdeb kurbusega, et temani pilliõppimisvaimustus lapsepõlves ei jõudnud. „Mul on sellest väga kahju, sest vanemana on palju raskem, enam ei jää nii kergesti külge. Mingi hetk oli küll, kus mu sugulased hakkasid kõik kannelt mängima, aga ma ei läinud sellega eriti kaasa.“

„Jazziaabitsaga“ tahavad esinejad tutvustada lastele nii džässmuusikat kui ka pille. „See on vabanäidendi stiilis – me nagu reisime läbi džässmuusika,“ selgitab Kristel. „Siim Aimla on lugusid arranžeerinud, et oleks äge, Jürgen Rooste kirjutas vahvaid tekste mõnusas luulebiidis, et oleks natuke räppi ja natuke bluusi. Teeme kõike nii, et oleks võimalikult mitmekesine ja huvitav ning lastel ei oleks igav.“

Lisaks saavad lapsed Kristeliga kaasa laulda ning bändiga koos musitseerida. „Üritame mingeid pille organiseerida, mida lastel oleks lihtne ja hea esimest korda kätte võtta. Anname endast parima, et saaksime neid kaasata, nad ei tule sinna ainult kuulajaks ja õppijaks, vaid saavad ka ise anda panuse kontserdi õnnestumisele. Ma usun, et meil tuleb koos vahva hommikupoolik.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee