Kes on õigem eestlane?
Vahel tundub, et peaminister ajab Eesti asja kirglikumalt kui minu koduerakond IRL, kelle programmi ideoloogiliseks vundamendiks on rahvuslik suund. Viimasel ajal on taas tõusnud esile pohmellilaadne küsimus, kes on eestlane? Tundub, et meie identiteet on ununenud nagu pärast pikka pidu tekkiv mäluauk.
Sovietiajal arutles luuletaja Paul-Erik Rummo, praegune reformierakondlane: kes on välismaalane ja pärismaalane ja kes on päris-pärismaalane? Järjekordsel venestamisajal – pean silmas Brežnevi aega – oligi põlisrahva omal maal vähemusse jäämise oht reaalsuseks saamas, millest tegi Peeter Urbla ühiskonnakriitilise filmi „Ma ei ole turist, ma elan siin“. Puupüsti täis Vanemuise teatris nagu palvekojas vaatasid meeleheitel läikivate silmadega noored, kuidas Jaan Tooming August Kitzbergi lavastuses „Laseb käele suud anda“ eestlase Lembit Eelmäe kehastuses laval Kristusena risti poos. Õhk oli rahvusluse kestmajäämise ohust nii tiine, et kultuurivalvurid ei julgenud piiksatadagi.
Presidendi valimiskampaania käivitamise algstaadiumi poliitilised vaidlused on taas tõstnud esile eestluse küsimuse. Postimees on asunud eestluse probleemiga süvitsi tegelema ja viinud läbi aarialiku vereliiniuuringu (Postimees paljastas, et EKRE juhi Mart Helme vanavanavanavanemad on vene perekonnanimega – toim.). Tõepoolest, kes siis on eestlane? Poeet Juhan Viiding kirjutas luuleread: “mu rahvus: eestlane / ja sugu: mees / ma olen sündinud ENSV-s”.
Kuidas identifitseeriks rahvuslast/marurahvuslast/eestlast tänase päeva Eesti vabariigi luuletaja? Erudiit Arvo Valton on öelnud, et kirjanik on see, kes end kirjanikuks peab. Mina lähtun tunnustatud kirjaniku, kogenud poliitiku ja erakonnakaaslase Valtoni üldistusest, et eestlane on see, kes end eestlaseks peab.
Ajalehe uurimus kinnitab, et Postimehe “patsient” Helme on puhastverd eestlane, sest ta vereliinis peegeldub meie rahva tõupuhtuse ajalugu. Vangis istunud vabadusvõitleja, endine siseminister Lagle Parek tuletab Tallinna Televisioonis esinedes tegevpoliitikutele meelde, et kõige olulisem riigi ja rahva kestmajäämiseks on kultuur.
Kultuur või tankid?
Ka sotsiaaldemokraat Jaak Allik on öelnud, et Eesti tippnäitleja, teatri- ja filmilavastaja Elmo Nüganeni „Nimed marmortahvlil“ on riigikaitse seisukohalt ning noorte patriotismi kasvatamisel olulisem ja odavam kui soetada paar tanki.
Peaminister saab tugineda oma koalitsioonipartnerite innukusele ja isiksuste vaimsusele. Ministrid on need esmased abijõud, kes peaksid oma edumeelse säravusega arendama ja ellu viima kapteni visioone. Kui riigi ja rahva kestmajäämiseks on kõige olulisem kultuur, siis peaks esimese abijõuna kapteni kõrval tegutsema kultuuriminister.
Sotsiaaldemokraat Indrek Saar on praegu see isik, kes personaalselt peab asuma aktiivselt tegutsema, looma avarad võimalused ja juhtima debatti eestlusest ja patriotismist. Praegu tundub nii, et ministriametis olev teatridirektor piilub tühjade silmadega prožektorite valguses jõuliselt kompromisse otsivat peaministrit kulisside vahelt.
Kui keegi ütleb, et ta on Eesti patrioot, siis kerkib mul ajaloost silme ette Jaan Poska isiksus. Eestimaal sündinud Poska oli abielus rootslannaga ja koduseks keeleks oli vene keel. Kuue lapse isa, advokaadi, Tallinna volikogu esimehe, linnapea ja Eesti vabariigi esimese välisministri eesmärgiks oli iseseisva Eesti riigi ehitamine ja rahvuskultuuri arendamine.
Rahvuslik pearätik?
Kui riigi esindaja ametlikul visiidil kostümeerib ennast külalismaa rahvarõivasse, mõjub taoline sümbolistlik tegevus väljakutsuvalt teatraalsena ja küsimusi tekitavalt. Väärika riigi ametlik esindaja saab kanda vaid oma maa rahvariiet. Meie riigi esindaja peaks kandma Eestimaa rikkast kultuurivaramust inspireeritud rahvarõivast. Vaid niiviisi oleme ja käitume riigina võrdselt võrdsete hulgas. Austades väärikalt teisi, austavad teised rahvad ka meid.
Kas tõesti uue põlve riigijuhid ei suuda või ei taha analüüsida oma vanemate minevikupaineid? Minu põlvkonna nooruse elujõud ja pikk loominguline periood kuulub saatuslikult Marxi-Engelsi kommunistliku partei manifesti - üks tont käib mööda Euroopat, see on kommunismitont - teeside aega, sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku riigiidee ajastusse.
Daniel Cohn-Benditi ja Guy Verhofstadti Euroopa Manifesti pealause on „Parim kaitse on rünnak!“. Rahvusriikide sulatusahju hakati kütma juba mõni aeg tagasi. Kuid kõik muutub. Tundub, et rahvusriikidele hauakaevamine on olnud ennatlik.
Kahekümne esimene sajand viskleb oma sünnituhudes. Igal ajal on oma lugu. Iga põlvkond otsib oma tunnustähte. Rahvas, kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta.
Autor on IRLi Pirita osakonna esimees.
sajandil, vabas maailmas, vabas Eestis, kus enamik inimesi valdab vabalt mitmeid keeli, suhtleb netis ja toimib eestis olles ja elades samal ajal väljaspool eesti piire. Nii ida, lääne, põhja ja lõuna suunal.