Põhja-Korea lood 18. osa: mis saab ja mida näed, kui teed keelatut – lased giidide juurest jalga? (4)
Viimasel Pyongyangi päeval jäin ma haigeks (täpsemalt kirjutan sellest SIIN) ning seetõttu ei riskinud koos teistega lõunasöögile minna. Mul lubati bussi jääda. Peagi tuli aga giid tagasi ja tõi mulle riisi, sest see peaks olemise paremaks tegema. Kuna ma riisi natuke mekkisin, ei julgenud enam bussi istuma jääda. Sel ajal, kui terve grupp oli majas sees, istusin mina kusagil suvalises Põhja-Korea väikelinnas trepi peal (olime Pyongyangist ilmselt sajakonna kilomeetri kaugusel).
Peagi ilmusid välja nii meie grupi kui teise välismaalaste grupi bussijuht ning hakkasid omavahel lobisema. Mina, lõpetanud riisi söömise, kõndisin edasi-tagasi ringi. Niisama uitasin, ilma kindla eesmärgita.
Mööda kõndisid kolm last. Nad olid täitsa normaalselt riides, kuid vaatasid mind parasjagu ehmunult. Ma naeratasin neile, nemad mulle vastu ei naeratanud. Olin näinud nende mõne päeva jooksul juba päris palju kohalikke, kuid keegi polnud mind sellise pilguga vaadanud. See oli nende laste ehtne ja teesklemata emotsioon, kui nad nägid välismaalast. Selle pilgu nägemine pani mind mõtlema sellele, et järelikult ei olnud eelnevatel päevadel nähtud inimesed ehtsad.
Lapsed olid möödunud ja bussijuhid ikka jutustamisega ametis… Astusin maja nurga taha. Kõndisin natuke edasi, kuid väga kaugele ei julenud ma minna, sest teadsin väga hästi, et mul võivad probleemid tekkida. Mu süda peksis sees nagu teeksin ma väga suurt valskust… või noh, Põhja-Korea mõistes oligi selline asi valskus.
Ma ei hakanud kaugemale minema, vaid seisin samas kohas kümmekond minutit. Mulle avanes vaade ühele suurele ristmikule, mis suuruselt on võrreldav Riia ristmikuga Tartus. Selle ligi kümne minuti jooksul sõitis ristmikule läbi umbes kümme autot. Liiklust korraldas aga sinisesse riietunud liiklusreguleerija. Ehk siis... kui Pyongyangis on võrdlemisi palju autosid, siis väljaspool küll nii hästi ei ole. Minust möödus jätkuvalt inimesi, kõik vaatasid mind üllatunult ja hirmunult. Nad teadsid suurepäraselt, et ma ei tohi seal üksinda olla.
Kuulsin Kimi häält, ehk uuriski ta bussijuhilt, kus ma olen. Istusin kiiresti nurga taga olevale trepile ja panin pea käte vahele, teeseldes, et mul on paha. Silmanurgast nägin, kuidas Kim maja külje tagant välja jooksis. Jah, ma oleksin saanud korraliku peapesu, kui oleksin kusagil kaugel või ilma asjata seal nurga taga. Aga haigus päästis mu, Kim küsis vaid, kas kõik on korras.
Praegugi seda teksti kirjutades muigan isekeskis. See oli nii väike asi, mida tegin, aga ometi Põhja-Korea mõistes midagi suurt. Ma sain vähemalt kümneks minutiks minna salaja kuhugi ja näha seda, mida ehk ei oleks tohtinud näha.
Uurisin hiljem lääne giidilt Charlotte’ilt, mis saab siis, kui keegi välismaalastest läheb üksinda uitama. "Me leiame ta väga kiiresti ning teeme selgeks, et kui midagi sellist veel juhtub, on ta kohe järgmise lennu või rongiga tagasiteel Pekingisse,“ ütles ta. Charlotte’i sõnul juhtub haruharva, et keegi laseb grupi juurest jalga.
kolmandal enam ei jaksanud, sest jalad valutasid lenini mägedest, punasest
platsist ja rahvasaavutuse näitusest sedavõrd, et otsustasin koju jääda. Mis ma siis nägin? Tädi Linda siseõues oli park ja tiik, rahu ja vaikus. Seda idülli vaadeldes tuli meelde vene kirjandus. Olgu täpsustatud, et tädi aadress on Malaja Pionerskaja, mida peetakse põlismoskvalaste silmis siseringiks. Vastandina uusasukaile.
.
Mis mu jutu mõte on? Polegi. Lihtsalt blogija pani mõtte liikuma.