Andres Uibo: "Käisin orelit mängimas, et osta võidusõidujalgratas, aga kui ratta kätte sain, huvitas mind vaid orel."

Täna 60. sünnipäeva tähistav organist, kontserdikorraldaja, õppejõud ja helilooja Andres Uibo sai orelipisiku külge tänu Sputniku jalgrattale ja isa väiksele kavalusele. 12aastaselt hakkas ta Vigala kirikus isa asemel orelit mängides ratta jaoks raha teenima ja vaimustus pillide kuningast nii jäägitult, et hiljem ei heidutanud teda seegi, kui konservatooriumi professor Hugo Lepnurm teda hoiatas, et ega orelimäng leiba anna.

„Ma olen alati olnud jäärapäine, tähtkujult ka Jäär,“ muheleb Andres Uibo. Me kohtume põhjusega Tallinna Jaani kirikus – tema kangekaelsus aitas päästa sealset peaorelit. „See päästetöö jääb juba enam kui kümne aasta taha. Olin ka Toomkiriku oreli restaureerimise fondi juhatuses ja natuke raha jäi üle.

Otsustasime üksmeelselt panna järgmise rahaseemne Jaani kiriku oreli taastamisse, sest pill oli väga kehvas olukorras. See oli nii hõredaks muutunud, et lasi õhku läbi, ja organistid kaebasid, et peavad iga kord pärast siin mängimist külmetust ravima, sest tuuletõmbus on nii kohutav,“ meenutab Uibo.