Teater

Tambet Tuisk: esimene teater, millega ma kokku puutusin, oli Raadioteater (1)

Katharina Toomemets, 11. aprill 2016, 16:50
Foto: Arno Saar
“Raadioteater oli esimene teater, millega ma oma elus kokku puutusin ja mida läbi kõrvade vaatama hakkasin,” ütleb näitleja Tambet Tuisk, keda täna autasustati Raadioteatri näitlejaauhinnaga.

Särevi teatritoas üle antud Raadioteatri näitlejaauhinna pälvis Tambet Tuisk vaimuka sõnamängulise osatäitmise eest Andres Noormetsa kuuldemängus „Asjad“ ning minimalistliku ja sisutäpse järjejutulugemise eest (Jakob Wassermanni „Caxamalca kuld“).

Samal teemal

Tambet ütleb, et sellise preemia saamise üle on tal väga hea meel. “Ma pole viimased kolm-neli aastat teadlikult päris teatrilavale läinud, aga Raadioteatris olen küll osalenud erinevate töödega.”

Tuisk sõnab, et Raadioteater on tema jaoks väga pikkade traditsioonidega, käest-kätte antud teater, kus pole toimunud suuri muutusi. “Mina olen sellega koos üles kasvanud – lapsena kuulasin maal vanaema juures kuuldemänge ja järjejutte ning kui võrkpalli mängides võistlustel käisime, oli mul alati raadio kaasas, et trennikaaslastega mingeid öiseid saateid kuulata,” meenutab ta. Tambet lisab, et Raadioteatri juures on väga põnev see, et seal on võimalik kohtuda näitlejatega, kellega teatris ega niisama elus ei kohtugi.

Kui palju siis Raadioteatris näitlemine erineb päris teatris laval näitlemisest? “Ega ma ei teagi, ma pole ühtegi erialast raamatut lugenud,” muheleb Tuisk. “On küll raamatuid sellest, kuidas mängida filmis, kuidas teatris ja kuidas oma häält kasutada. Mikrofoni ees on see asi intiimsem ja ega ma muud nippi ei teagi, kui et sa pead nende töödega saama isikliku kontakti,” ütleb ta.

“Mina olen aru saanud, et pean mängides ikka ka oma keha kasutama, mis sest, et peale jääb ainult hääl,” seletab Tambet. “Ma veel ei oska oma häält ilma kehata juhtida nii, et tulen, istun tooli peale maha ja lihtsalt mängin mikrofoni ees. Mina pean ikka keha kaasa tõmbama.”

Järjejuttu lugedes on Tambet Tuisul aga üks isevärki komme. “Ma võtan jalanõud jalast ära. Ma ei tea, miks, kuidagi lihtsalt tunnen nii, kui pean kaks ja pool tundi jutti viis osa ära lugema, mis eetris on.”

Tuisk soovitab kõigil, kel pole kuuldemänguga kokkupuuteid olnud, neid kuulata. “Eesti raadio fonoteek on nii suur, ma arvan, et enamik Eesti näitlejaid on sinna salvestatud. Palju on ka noorte kuuldemänge, just noortele suunatud teemadel,” ütleb näitleja, et igaüks leiab kindlasti oma.

Auhindade välja kuulutamisel lasti ka üht helilõiku sellest, kuidas Tuisk teksti sisse loeb ja seal läksid tal sõnad päris mitmel korral sassi. Mees tunnistab, et äpardusi tuleb ikka pidevalt ette. “Miskipärast suudavad mu mõistus ja hääl kokku väga kentsakaid asju moodustada. Mul see lugemine väga kergelt ei tule ja pean ikka veidi vaeva nägema.”

Kõige markantsem meenub talle aga ajast, kui ta luges raadio otse-eetris uudiseid. “Lugesin Pärnu raadios uudiseid ja ütlesin täiesti selge häälega: “Täna toimub arstide aastakonverents Tartu teatris Endla. Ma ju tean, et Endla on Pärnus!” naerab ta. “Muidugi ma kohe vabandasin ja pärast mõtlesin, et miks mu aju sellise lühise tegi.”

Kord on mees võtnud kuulda ka vanemate kolleegide õpetussõnu, et kui hääl ära on, tuleks selleks puhuks tarvitusele võtta natuke konjakit. “Mul oligi kord hääl ära, lugesin uudiseid ja kasutasin natuke konjakit. Ilmateateni vedas välja, aga kui see tuli, oli ikka päris õudne ja hääl läks päriselt ära.”

Kui kaua Tambet aga Raadioteatris kaasa kavatseb teha? “Nii kaua, kui mõistus on selge, lubab mõtet lugeda ja tuleb välja häält, mis on vähegi kuulatav.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee