Ilmar Kruusamäe: "Andrus oli hingelt väga suur tartlane, ta oli Tallinna mees Tartus." (14)

"Andrus Kasemaa oli mu õpetaja, aga ta oli eelkõige mulle, kui vanem vend," mõtiskleb kunstnik Ilmar Kruusamäe. Möödunud nädalal lahkunud Kasemaa kohta ütleb Kruusamäe, et ligi 40 tutvusaasta aegu nägi ta kõik asjad, mida peab elus kogema, Kasemaa peal ära. Nii hea, kui ka halva.

"Pool aastat jäi puudu, et meil oleks täis saanud 40 aastat tutvust, mil me nagu õpetaja ja õpilane Eestimaa kultuuri ja kultuurituse kõrbes müttasime," sõnab Kruusamäe ohates. "Nägin tema pealt sedagi, kuidas suur meister ja kunstnik keskpärast massi ärritab!"

Kruusamäe sattus Tartu ülikooli kunstikabinetti, mida maalikunstnikust-skulptorist Andrus Kasemaa juhatas, juhuse tahtel. Kruusamäe oli tudeng, õppis ülikoolis majandust. "Mina tahtsin lapsena saada korstnapühkijaks, mitte kunstnikuks," muigab Kruusamäe. "Kunstikabinet oli tollal Tiigi tänaval. Tuli söega kipsmuna joonistada. See oli ikka väga ränk, sest mida hoolikamalt seda teed, seda mustemaks ta läheb. Kõik olid tegijad, kõik olid pühendunud nägudega."

Kasemaa suutis ka tühisest kipsmunast teose välja võluda. „Siis ma vaatasin, et see on lihtsalt naljategemine.  Andrus näitas, et ei pea muna tegema. Eks ta oli ise pioneeride palee kunstiringis käinud ja ta teadis tuima tegemist.“

"Teed tund aega pilti ja see veel välja ka ei tule!"

Kruusamäe naeratab, et tema jaoks oli kunstikabinetis käimine paras seiklus. "Kunstikabinet oli kokkusaamise koht," lausub ta. "Lähed linna teise otsa, praktiliselt raudtee äärde. Teed tund aega pilti ja see veel välja ka ei tule!"

Eriti selgelt mäletab ta päeva, mil  Kasemaa talle ja Vahur Soovale õlivärvid ulatas. "Need olid vene õlivärvid, kilostes potsikutes. Nagu konservikarbid. Sinine, kollane ja hele ooker. See ooker meenutas kana väljaheidet. Võid väga geenius olla, aga sellise värvivaliku puhul hakkad kohe tundma, et rida värve on puudu. Kahekesi me sel Vahuriga olime. Saime tuttavaks ebameeldiva materjaliga nagu õlivärv! See oli hästi ebameeldiv! See ei olnud mingi mõnu nagu praegu – pigistad tuubist värvi ja mängid kunstnikku!"

Tol õhtul leidis Kasemaa, et jätab kaks tudengit kunstikabinetti maalima ja jalutab ise minema. "Aga ütles ka, et kunstikoolis on pidu ja kui pildid valmis saate, tulge järele ja öelge, et Andrus Kasemaa kutsus," mäletab Kruusamäe.

„Tegime pildid valmis, läksime kunstikooli. Pidu oli teise korruse saalis. Jõuame kolm sammu trepil teha, tulevad noored õpetajad ja hakkavad meid alla lükkama. Ütlevad, et olete võõrad. "Kust te aru saate, et me võõrad oleme?" küsisime. Tuli välja, et kunstikool peab maskiballi. Lärm läks suureks, Andrus ilmus kuskilt nurga tagant ja päästis meid sisse. Meile võõra mask väga sobis. See juhtus aastal 1976.“

"Andrus ja hingelt väga suur tartlane."

"Kui ma kunstikabinetis maalisin, siis ta paar korda tehnilist asja ütles," räägib Kruusamäe, et Kasemaa ei tükkinud kunagi liigselt nõu andma, vaid laskis õpilastel ise pusida. "Andrus nägi minu maale valmiskujul ja näitusel. Mulle tundus, et maalimine on liiga hõlbus, kui kutsud õpetaja – siis ta vaatab, sina võtad vead ära. Miks-küsimuse tõstatamine ja vastuse leidmine oli põnevam. See oli nagu ristsõna lahendamine ilma abivahenditeta."

Kruusamäe oli Kasemaa ainuke õpilane, kes jäi Tartusse. "Ka mulle paar korda öeldi, et mina Tallinna ära, see on Tartust lahtisaamine," muigab Kruusamäe.

"Aga ma olen Tartu Toomemäel sündinud, suure osa oma elust siin elanud ega tundnud kunagi, et arengu järgmine etapp on Tallinn. Ma ei ole kunagi sedalaadi inimene olnud, kes arvaks, et kuulsus ja medalid ootavad Tallinnas. Andrus oli hingelt väga suur tartlane, Tallinnast Tartusse tulnud, oli ta Tallinna mees Tartus."

Sadu õpilasi juhendanud Kasemaa ümber käis vilgas elu. "Tema sees ja tema ümber pulbitses energia," räägib Kruusamäe. "Andrusel oli alati hästi palju õpilasi, aga need läksid oma teed. Veretud ja hingetud inimesed, kes seda eemalt vaatasid, neil endil sellist energiat ei olnud ning leidsid, et küllap oleks Andrus teistsugune, kui ta oleks üksi." Üksi ei olnud see mees aga mitte kunagi.

"Ilmar on kunstikabineti praak!"

Aasta pärast kunstikabinetiga liitumist koliti kunstikabinet Tartu ülikooli peahoone keldrisse. Elu läks suure hooga edasi. "Andrusele just meeldis see, et kunstikabinetis käisid erinevate elualade inimesed, kõik joonistasid erinevalt, seal avaldus nende teine joon," ütleb Kruusamäe. "Mulle ütles Andrus, et mul on elmarkitselik lähenemine. Ma polnud Elmar Kitse maale näinudki, aga minu üks lemmikvärve on naturaalumbra, mustjaspruun, veidike külm toon. See oli ka Kitse lemmikvärv. Et Andrus niimoodi ütles, oli suur tunnustus."

Ajapikku jõudsid kunstikabineti tudengid isikunäitusteni. "Mulle väga meeldis üks intervjuu Noorte Häälele, kui meil oli Vahur Soovaga esimene isikunäitus ülikooli vanas kohvikus - olin siis ülikooli neljanda kursuse poiss," meenutab Kruusamäe. "Andrus ütles, et kõik, mis me Ilmariga saavutanud oleme, on tänu meie laiskusele." Kõik, mis me tegemata jätsime, olid meie vead ja kõik, mis tegime, olid saavutused. Hiljem ütles ta: "Ilmar on kunstikabineti praak". Eks ta püüdis tuhka pähe raputada, sest kunstikabineti eesmärgid olid ju hoopis teised, see koht ei pidanud kunstnikke tootma. Mina läksin kunstikabineti programmiliselt aia taha."

Ilmar naerab, et pärast toda intervjuud oli tal hetki inimestega, kes olid seda lauset täht-tähelt võtnud: "Et kui juba Kasemaa ütleb nii, siis on Kruusamäe viimane saast!"

Kasemaa ärasaatmine Tartu kunstnike majas algab täna kell 13.