Orumetsa teisik: kui tuli Vello surmateade, kihvatas korraks, et nüüd on ka minu kord käes (17)

Rein Kiinvald kõnnib Tartus piki Emajõe kallast. Vastutulev vanapaar satub parajasse elevusse, proua lausa silmanähtavalt: ta hakkab kaasat kostitama küünarnukilöökidega ja poolihääli hõiskama, et vaata, Vello Orumets! Taat püüab sosistada, et Orumets peaks ju ammu surnud olema, aga juba kaugele on näha, et seekord pole temagi oma sõnades sugugi kindel. Umbes sarnaseid situatsioone tuleb Rein Kiinvaldil üle elada peaaegu alati, kui ta oma nina koduukse vahelt välja pistab.

Rein Kiinvald on Vello Orumetsaga täpselt ühte nägu ja räägib ka tema häälega. Nad on klassikalised teisikud sõna kõige otsesemas mõttes. Nende kõige suurem erinevus on see, et Orumets lahkus meie hulgast 2012. aasta 26. mail, saamata veel 71aastaseks. Rein Kiinvald on aga alles 63 aastat vana.

Mingi vahe siiski on. "Vaadake, minul on pruunid, Orumetsal olid sinised silmad. Selle vastusega on kõik tavaliselt rahule jäänud. Ja peale kõige muu oli Orumets ka kiilakas,"" venitab Rein oma juukseid ülespoole.