"Mind topiti mänguväljakult autosse, ma ei saanud emale hüvastijätuks kalligi teha!" (74)

Jättes kõrvale lapse sünniperest eemaldamise põhjused, puudub siiski igasugune vabandus sots-töötaja sellisele käitumisele. Lihtsalt krabada 8-aastane laps (artiklis oli kirjas, et laps käis 1.klassis) mänguväljakult oma autosse ja viia ta minema, näitab et sots-töötaja ei pidanud seda last inimeseks. Vaid kohtles teda kui mingit ühikut või toodet. Iga normaalne inimene saab aru, et laps peaks saama oma emaga vähemalt hüvastigi jätta; et laps vajab selgitusi, rääkimist jne. Meie pere kogemused on sellised, et halvimini kõikidest inimestest maailmas suhtus meie lastesse nimelt lastekaitseametnik. Selle asemel, et abi küsima tulnud vanemaid ära kuulata ja probleemi sisusse süveneda, hakati silmapilkselt, esimese kohtumise esimeste minutite jooksul, süüdistama kõiges ainuüksi vanemaid. Oletati, et kindlasti meie ise oleme kõiges süüdi ja egas lapsed pole võimelised mitte midagi kuulma ega mitte kui millestki aru saama. Nii öeldi meile palju kordi. Ime, et lapsed meile üldse alles jäeti, vedas siis. Tundub, et ametnikud on hästi jäigad ja neil on oma peas kindlad mallid valmis, mismoodi peavad asjad olema. Nad võtavad peast mõne sinna valmispandud malli ja kasutavad seda, ilma situatsiooni tegelikult süvenemata, ilma ennast asjaosaliste (eriti laste) olukorda asetamata. Kõige paremini tulevad lastekaitseametnikud toime laste kaitsmisega vanemate endi eest. Ei puutu asjasse, kas vanemad on joodikud ja pätid või täiesti korralikud inimesed. Kui selgub, et tegu on korralike inimestega ja lastel pole vanemate juures paraku häda midagi, siis on lastekaitsjate mõistus otsas. Selline siis isiklik kogemus.