Põhja-Korea lood 12. osa: tahaksin osta õunu, aga see on mulle keelatud (18)
Käisime kohalikus kaubanduskeskuses, kus saime sisseoste teha vonnide eest. Kaubanduskeskuses käigust ma selles blogipostituses pikemalt ei räägi, sellest olen juba SIIN kirjutanud. Küll aga jutustan sellest, kuidas nii väga oleks tahtnud osta, aga… ei saanud.
Olime oma grupiga pealinnast Pyongyangist väljas ning meie buss seisis ühe putka juures ning ootas kohvikust turiste tagasi.
Märkasin, et putkas müüakse õunu. Kuna ma tundsin end halvasti ning õunad väidetavalt pidid aitama, astusin meie lääne giidi Charlotte’i juurde ja küsisin, kas võin õunu ostma minna. Charlotte ütles, et nad ei müü mulle midagi.
Ehk siis… mul on raha olemas ja neil on kaup olemas, aga nad ei müü mulle. See on lihtsalt keelatud.
Ainus võimalus saada neid õunu, oli anda raha meie korea giidile. Andsingi raha meie giidile Kimile ning sain õunad kätte. Jah, ma saan aru, et see on Põhja-Korea, üks suur keeldude maa, aga tee, mis tahad – kummaline on, kui sulle lihtsalt keeldutakse midagi andmast, sest sa oled välismaalane. Midagi nii lihtsat nagu õunad.
Välismaalaste jaoks on hoopis eraldi kohad, kus nad võivad osta snäkke või raamatuid. Need on kohad, kust jällegi keskmine põhjakorealane midagi ei osta.
Muide, veel väikeseks vahepalaks seoses õuntega – hiljem lugesin, et tihtipeale on Põhja-Koreas putkade ja poodide letil hoopis plastmassist õunad, millega soovitakse välismaalastele jätta muljet nagu oleks sööki külluses. Minu kogemuse järgi pole see tõsi. Õunad maitsesid hästi.
Kommentaarid