«Söön näiteks hästi targalt ja kaal juba väheneb. Arstid ütlesid, et kui ma kaalust alla võtma ei hakka, siis ma suren ära. Nii lihtne see ongi.»Foto: Stanislav Moškov
Rainer Kerge 12. märts 2016 06:00
"Pagulased on nagu bioloogiline relv."

"Edgar Savisaare kui terviku või nähtuse suhtes tunnen ma sügavat aukartust."

"Andrus Ansip võiks tagasi olla, see oleks Eestile väga hea."

Ohvitser, ärimees, poliitik ja Meie Mehe maskott Aivar Riisalu on ideedest tulvil ega karda neid sõnastada.

Sa ostsid suvel tanki. Kas see on Soome sõjatehnika kollektsionääri juurest juba Eestisse toodud?

Ma ei raatsinud ikkagi raha välja anda, 65 000 eurot küsiti. Tanki Eestisse toomine oleks olnud ka suhteliselt keeruline. Pealegi olen ma juba vana mees ja minu tütreid ei huvita absoluutselt militaarteema. Ma siis leidsingi, et tanki ostul pole mingit mõtet.

Ma olen üldse hakanud jube palju asju ümber hindama. Mul avastati mõni nädal tagasi diabeet. Viimased pool aastat tegelikult tundsin, et olen üsna kehvas füüsilises konditsioonis.

Sul on ju ka silmatorkav õllekõht.

No ongi, jah. Inimene laseb ennast käest ära. Nüüd ma siis otsustasin hakata uutmoodi elama.

Mida see tähendab?

Söön näiteks hästi targalt ja kaal juba väheneb. Arstid ütlesid, et kui ma kaalust alla võtma ei hakka, siis ma suren ära. Nii lihtne see ongi. Sedasama soovitan sullegi, härra Kerge. Päris tõsiselt, see on probleem.

Ma üritan sellega tegelda, härra Riisalu.

Mina ka. Näed, me oleme praktiliselt vennad, meil on ühine vaenlane – meie kaal, millega on vaja tegelda.

Mis sa siis nüüd sööd, et nimetad seda targalt toitumiseks?

Ma söön korraga vähe ning ainult kana, kala ja köögivilja. Magusa, suhkru olen täiesti välistanud. Liikuda proovin rohkem, käia, kuigi see on valus.

Liigesed kah läbi?

Puus, jah.

Vana sa oledki?

55 saan kohe (see tähendab: homme, 13. märtsil – R. K.). Ma lasin just puusast pildi teha, liigese vahetust pole vaja, seal on pigem mingi närviteema: käies on terav valu.

Aga, noh, see tuleb ületada. Kolm ja pool kilo olen maha võtnud ja enesetunne on juba palju parem. Vahepeal hakkaski tekkima tunne, et astu või Keskerakonda, et sind tõsiselt võetaks – äkki saaks munitsipaalpolitseisse tööle.

Miks sa poolteist aastat tagasi Keskerakonnast välja astusid. Loll oled või?

Ära hakka provotseerima! Läheme su küsimuste juurde.

See küsimus oli niikuinii kavas.

Keskerakonnast väljaastumine tekitas minus tohutult vastakaid tundeid. Mõnes mõttes oli see minek tormisele merele.

(Aivar Riisalu astus Keskerakonda 8. oktoobril 1996, lahkus sealt 7. septembril 2014, pidas paar päeva parteitupõlve ja liitus 10. septembril IRLiga – R. K.)

Sa ei kujutanud elu väljaspool Keskerakonda enam ette?

See ei ole tõsi. Aga kui sa oled millelegi pühendunud ligi 20 aastat, oled jõudnud tippu, sinuga arvestatakse, kuid see, mida sa seal näed, sulle lõpuni ei meeldi ja hakkab järjest rohkem minema vastu sinu isiklike väärtushinnangutega, siis…

…seleta nüüd, palun, nii, et midagi aru ka saaks.

Keskerakonnas võttis maad tahtmatus pürgida valitsuserakonnaks. Mindi kõigiga tülli, käituti täiesti mõistetamatult küsimustes, kus olid väga lihtsad seisukohad: ei või jaa.

See sundiski mind Keskerakonnast lahkuma, et suur pilt hägustus ja kogu energia kulus ühe isiku teenimisele või kaitsmisele.

Kõik need skandaalid, mis olid Savisaare ümber, olid muidugi paljuski tema vaenlaste instseneeritud. Sest nagu me näeme, pole tänaseni temaga mitte midagi juhtunud. Kas ta on süüdi või süütu, seda otsustab kohus, aga paljud aktsioonid, mis tema vastu korraldati, olid mullegi mõistetamatud.

Ärimehe ning poliitikuna, kes on puutunud kokku kapo, prokuratuuri ja kohtuga, ütle, miks Savisaarele pole siiani süüdistust esitatud? Tõendeid on ikkagi napilt ja süüdistust ei esitatagi? Ning Savisaar saab öelda: olingi puhas nagu prillikivi! Mis toimub?

Seda peab küsima prokuratuurist ja kapost.

Mina olen õigluse poolt ja see, mis toimus seoses Savisaare mõjuagendiks kuulutamise ja idaraha skandaaliga… no see oli isikutevahelise tüli tagajärg, kuhu tõmmati kaasa jõustruktuurid. See ei jõudnud kuhugi, aga mõjutas ikkagi tohutult valimistulemust.

Ma võin lasta Rainer Kerge kohta lendu tohutu kuulujutu ja kui see on selline, mida osa ühiskonnast tahab kuulda, siis sinu imidž ja mingi tulemus saab sel hetkel mõjutatud. Mis sest, kui pärast selgub, et ma peaaegu valetasin või mõtlesin loo välja.

Praegu võib Eestis ükskõik kellele väga lihtsate asjade eest süüdistuse esitada. Ma loodan endiselt hinges, et kohtuvõim on sõltumatu. Ju siis aga on veenvaid kahtlusi iseenda tegutsemise suhtes, et praeguseks pole Savisaarele süüdistust esitatud.

Mulle vägisi tundub, et kahtlustatavana hoidmine on lihtsalt võimalus tema väljalülitamiseks, konkurendid ei pea Savisaarega praegu arvestama.

Ta ise ka ilmselt ootab juba, et talle see süüdistus esitataks. Siis saaks kohus langetada õiglase otsuse ja probleemid oleksid maas. Ma olen nõus – praegune olukord on ebanormaalne.

Samas teenib see kõige otsesemalt Savisaare huve – tema valijad on monoliitsemad kui kunagi varem: hea inimene on tule all!

See on ju inimlik. Kui tundub, et kellelegi tehakse liiga, siis oleks mittereageerimine puhas patt.

Edgar Savisaarele on muidugi kõige suurem karistus see, kui ta ei saa protsesse juhtida. Elukogenud ja karastunud mehena on ta valmis üle elama ükskõik mida, aga ta tahab olla protsesside tipus. Ta päris kindlasti ei naudi praegust olukorda.

Muidugi nüüd, viimase poolteise aasta jooksul, kui ma pole enam Keskerakonnas, on juhtunud sündmused, kus prooviti taas neid põhimõtteid ellu viia, mille eest minagi oleksin kindlalt seisnud.

Näiteks?

Esiteks prooviti teha erakonnas juhtimiskultuuri vahetus ja natuke ehk ka põlvkondade vahetus. Üritati anda erakonnale võimalus muutuda partneriks laua taga, kus vaadatakse suurt pilti. Minu jaoks on see ülioluline.

Ma istusin seitse aastat riigikogus fraktsioonis, kus oldi loobutud suurt pilti vaatamast ja isegi ei analüüsitud, miks me ei saa osaleda suure pildi kujundamisel – kunagi me saime ju Reformierakonnaga koostööd teha, aga enam polnud see võimalik.

Sedasama asja ma olen nüüd ka IRLile ette heitnud – see nali meeldib Õhtulehe lugejale väga –, et: ma läksin ära Keskerakonnast, kus oli üks Savisaar ja sattusin erakonda, kus on neli Savisaart.

«Me ei pea mõtlema, kas sõda tuleb või ei tule, me peame mõtlema: millal ta algab.» Foto: Stanislav Moškov

Viimastele valimistele läksime vastu IRLi tagatoa targal juhtimisel. See koosneb ajalooliselt neljast äraostmatust – Reinsalu, Vaher, Parts ja nüüd on Veskimägi asendatud Sesteriga. Mina uskusin, et IRLis on kõik jube tore ja ilus, aga selgus, et valimistel käitusime täpselt nagu Keskerakond. Valimiskampaania ehitati üles ühele mehele. Parts seda esinumbri rolli… pehmelt öeldes välja ei vedanud. Harju- ja Raplamaal, kus kõik esinumbrid kandideerivad, jäi ta ju selgelt isegi Jüri Ratasele ja Henn Põlluaasale alla.

Ma pean sellest äraostmatute nelikust isiklikult väga lugu, igaüks on omas mõttes tore ja kihvt inimene, aga mulle jäi mõistetamatuks, et pärast valimisi ei toimunud mingit analüüsi, miks tuli selline tulemus.

IRL on tegelikult praegu samamoodi isolatsioonis kui Keskerakond, sest nende nelja vennaga ei taha keegi rääkida.

Vestame nüüd välisvaenlastest. Sul on soomukil paak täis ja aku laetud?

Absoluutselt! Mina olen valmis. Me ei pea mõtlema, kas sõda tuleb või ei tule, me peame mõtlema: millal see algab.

Ants Laaneots on öelnud, et Eestis käib juba hübriidsõda.

Psühholoogiline sõda, mis on üks hübriidsõja olulisemaid relvi, juba käib, jah. Sputnikuga üritatakse päris kindlasti meelsust mõjutada.

Milliseks halvimaks – küll vähetõenäoliseks, aga ikkagi kehval juhul võimalikuks – stsenaariumiks sina praegu valmistud? Sa oled kirjeldanud mõttemängu, kuidas Tallinnas maanduvad kogemata eksinud kopterid.

See mõte oli mul ajal, kui need kopterid reaalselt meie piiri taha toodi: Krimmi sündmustega sünkroonis tekkis meie piiri taha umbes 100 kopterist koosnev üksus, mida seal varem polnud. Pooled olid dessantkopterid ja pooled ründekopterid.

Vaata, venelased on ju võtnud ära lennujaamu Kosovos, Simferopolis ja ka Donetskis. Kosovos jagasid nad kohalike toetajate abil laiali 50 000 Vene passi, millega jätsid endale võimaluse oma kodanike kaitsmise sildi all Kosovosse siseneda.

Mina kartsin, et meil võib minna nagu Krimmis: kopterid maanduvad Tallinna lennuväljal, võtavad selle üle ja samal ajal viies kolonn, mis kindlasti on Eestis olemas – lennujaama lähedal on ju üks teatav elurajoon –, asub tsiviilelanikena saabunuid toetama. Lennuvälja ümber moodustatakse inimkilp, maandunuid varustatakse värskete toiduainetega ja kopterite meeskonnad võivad seal elada väga kaua. Sõdur on ju leidlik, ta saab hakkama.

See tundus toona hästi reaalse stsenaariumina – et Euroopa kaitsevõimesse pannakse Tallinna lennujuhtimistorni väljalülitamisega väike ora sisse. Simferopolis nii ju juhtuski – imbuti rahulikult ja vaikselt.

Enam sa seda võimalust ei pelga?

See oleks tulnud siis ära teha: kas võtta üle lennujaam või teise variandina Narva.

Teise maailmasõja aegseid frontaalrünnakuid niikuinii enam ei teki, aga, jah, hübriidsõda käib ja kui me vaatame Euroopat, siis tõsist kaost on võimalik tekitada väga lihtsalt. Milleks kasutada sõdureid, kui sa võid suunata jalutavad inimmassid õigesse väravasse ja tekivad pingeid, kus riigid ei saa enam omavahel läbi.

Praegu me räägime sellest, et Schengeni ruum oleks vaja sulgeda, mis tähendab, et Euroopa ühtsus on seatud tõsise kahtluse alla.

Tõsi, sellel käitumisel on oma plusspoolgi: meie põhjanaabrid on hakanud tõsiselt kahtlema, kas Venemaa ikka on hea. Nad on kogu aeg rääkinud, et Venemaa on tegelikult hea ja temaga tuleb läbi saada.

Vanasti ma õrritasin Soome praegust kaitseministrit Jussi Niinistöt küsimusega, millal Soome astub NATOsse. Ta läks ikka täiesti vihaseks ja pidas mulle pika loengu, kuidas ma ei saa mitte millestki midagi aru ja kuidas Venemaaga tuleb hästi läbi saada.

Nüüd, kui Põhja-Soomes tulevad pagulased Venemaalt kaasa antud jalgratastega üle piiri – sest jalgsi ei tohi seal seda ületada, aga sõidukiga tohib –, on hakanud ka Soome aru saama, et pagulased on nagu bioloogiline relv. Kui sa suunad massid üle piiri, suudavad nad muidu iga päev toimivaid mehhanisme tõsiselt häirida.

Kui Kreeka oli meie jaoks aasta tagasi täielik paariariik, sest nad olid igavesti pahad, ei järginud eelarvepõhimõtteid, prassisid ja mängisid lolli, siis nüüd me aitame neid tingimusteta, et nad suudaksid likvideerida bioloogilise relva tagajärgi.

Tähelepanu raskuspunt on juba viidud fookusest välja: keegi ei räägi enam Krimmist, Ukraina on peaaegu unustatud. Kurjad keeled kurdavad, et Jatsenjuk on saanud kah edukalt miljardäriks – ehk: Ukrainas pole tühjagi muutunud, riik on endiselt korrumpeerunud, lahendusi ei paista ja venelane saab sellest ainult indu juurde. Euroopa tegeleb samal ajal aga üle piiri jalutavate inimestega.

Eesti on praegu suhteliselt üksi. Juba me näeme, kuidas meile tuuakse turule uusi psühholoogilise sõja relvi. Kaugel siis on loodki, et tõrvikurongkäigule jalutab vastu teine rongkäik ja antakse Venemaale põhjus nii-öelda omade kaitseks Eestisse siseneda?

Selgita mulle ära sinu defineeritud bioloogilise relva kasutamisjuhend. Kuidas sellist massi suunatakse? Tähendab see koostööd ISISega?

Ära saa valesti aru. Pagulaskriis Soome suunal on venelaste tehtud, Euroopa suunal aga kindlasti mitte. Pagulased läksid liikvele ammu enne seda, kui venelased Süürias sekkusid. Tegelikult venelased on tulnud selles mõttes Süüriale appi: sellise kultuuriga riikidele on mõõdukas diktatuur pigem kasulik, ja mitte ainult selle riigi rahvale, vaid kogu maailmale. Elu on näidanud, et nii on. Egiptuses läks asi korraks käest ära, aga sõjavägi taastas võimu ja kõik on jälle kontrolli all.

Muammar Gaddafi võeti Liibüas maha – asi untsus.

Husseini võtsime maha – täielik kaos.

Venelased suudaksid, muide, pagulaskriisi ohjeldada. Kui Assad saaks venelaste abiga taastada Süürias kontrolli riigi territooriumi üle, oleks meil varsti võimalik süürlasi sinna tagasi saata.

Praegu sõdivad Assadi vastu mitukümmend opositsioonilist rühmitust, kes ei lepi omavahel mitte kunagi mitte milleski kokku. Olukord, kus riik pole tervikuna hallatav, tähendab, et meie jaoks läheb asi ainult hullemaks.

Kuidas ikkagi pagulased bioloogiliseks relvaks saavad?

Siin võib tuua paralleeli suhkruvati müümisega: keegi leiutas suhkruvatimasina – ja siis korraga olid kõik nurgapealsed neid täis.

Euroopa pagulaskriis hakkas peale sellest, et kuritegelikud jõugud otsustasid õnnetute inimeste arvelt raha teenida. Panid paadid käima ja nüüd on see tegevus plahvatuslikult paisunud – on ju teatud hinnakirjad, mille alusel paatidesse pääseb. See on kuritegelik äri, mille hinnanguline maht on 3,5 miljardit eurot.

Umbes sama suur summa on Euroopa Liidul mõeldud praegu pagulaskriisi lahendamiseks. Euroopa suutmatust probleemidega toime tulla näitab see, et Euroopa ei osanud piisavalt kiiresti oma mõttemaailma konsolideerida ja inimestele kohapeale appi minna: teha nii, et nad jääksid teisele kaldale laagrisse, ja lõpetada piirkonnas kodusõda ära.

Sellega ei suudetud tegelda. Nüüd on sajad tuhanded inimesed teede peal jalutamas ja me ei saa enam probleemiga hakkama. Me oleme tegelikult topeltkaotuses: me peame probleemiga tegema Euroopa Liidu sees ja kohapealgi, sest muidu nad valguvad meist tõesti lihtsalt üle.

Muuseas, pagulaskriis võib olla tõsine küte Isamaa 2.0 projektile.

Nii?

Ma ei ole mingi filosoof, aga natuke olen mõelnud selle peale. Võib-olla polegi nii paha, et me oleme pagulaste suhtes tõrjuvad olnud – meid toetavad muidugi kliima ja meie alalhoiuinstinkt ning ka sensuaalselt mõjuvad tõrvikurongkäigud. Pagulased ju pigem viskuvad okastraadile, kui on nõus, et nad siia saadetaks.

Võib-olla tulevad nende asemel meile rootslased, sakslased, austerlased, sest nende lapsed ei saa enam basseinis käia, tüdrukud ei saa enam rahulikult tänaval jalutada. Ühel hetkel võib neile tunduda, et Tallinn on tohutult palju turvalisem koht kui Köln, Pariis, London või Viin ja nad tulevad siia elama. Siis on meil Isamaa 2.0 tehtud.

Sest kui nad on eakamad, toovad nad kaasa oma pensioniraha, mida siin kulutada. Meil on ju valdav teenusmajandus, ega me oma käega enam väga palju tooda. Meie struktuur on kogu aeg selline olnud, et 100 000 inimest loob lisaväärtust ja ülejäänud 550 000 tööturul osalejat tegelevad teenindamisega või on riigiametnikud. Aga nii oleksid meie teenindajatel käed-jalad tööd täis.

Ja meid ongi kaks miljonit! Mis sest, et miljoni moodustavad sakslased ja rootslased ja austerlased ja kes iganes, aga neil on Eesti ID-kaardid ja nad mõtlevad nagu eestlased. Võib-olla see ongi meie pääsemine.

Eesti oleks siis Euroopa Liidu vanadekodu?

Miks ka mitte.

Või siis tuleksid siia rikkad inimesed, sest siin oleks turvaline lapsi koolitada. Raha teenitakse mujal, aga kulutatakse siin. Võib-olla see ongi meie tee – olla Põhjamaade Luksemburg.

Kehvasti välja paistev asi – meie vihkamine ja vaenulikkus – võib ühel hetkel pöörata meile positiivseks.

Me paikneksime siis Venemaa ja islamiseerunud Euroopa vahepeal?

Jah, oleksime selline turvaline oaas. Sest see poleks kellelegi kasulik, kui me siit ära kaoksime – me oleme ju puhver.

IRLis käivad sisevalimised samuti tundmatute hääletajate abil

"Ka IRLis tehakse sisedemokraatiat niimoodi, et teatud struktuuride valimistele sõidavad kohale tublid töömehed näiteks asutusest, kus eesti keel pole väga levinud, ja hääletavad.

Mina sain ju tõsise poliitilise tagasilöögi, kaotades IRLi Harju piirkonna esimehe valimistel Jan Treile, kelle on partei praegu suunanud küll Viimsi abivallavanemaks, aga tema karjäär võib veel partei toel areneda, sest ta on karismaatiline liider, kellele ma avalikus heitluses kaotasin ja olen nüüd solvunud.

Ka IRLi sisedemokraatia ei tohiks olla mõjutatud bussidest ja nendes istuvatest inimestest, kes ei tea, mille nimel ja kuhu nad hääletama sõidutatakse. Juhtimisstruktuurid peaks tekkima tegelike elusate inimeste vaba tahte tagajärjel."

"Savisaar ongi püha mees!"

"Edgar Savisaare kui terviku või nähtuse suhtes tunnen ma sügavat aukartust.

Mina olen Edgar Savisaart võrrelnud oma hinges Adolf Hitleriga. See on hämmastav, kuidas üks kapral suutis panna väga andekad kindralid oma selgelt rumalaid käske täitma. Mitte keegi ei julgenud vastu vaielda ja see kõik viis sinna, kuhu ta viis.

Kui palju kordi ma mõtlesin, et kui Edgar Savisaar tuleb Keskfraktsiooni ja mulle mingid tema mõtted ei meeldi, siis ma ütlen selle otse välja. Aga alati, kui ta ruumi sisenes, olin ma täiesti tasa. Mu käed värisesid erutusest ja ma ei öelnud mitte midagi. Ta hüpnotiseeris mu ära. Tema ümber on seda aurat tohutult palju. Neid inimesi, kes julgeks talle natuke suurema publiku juuresolekul vastu hakata, ei ole olemas. Mõnel korral ma proovisin ja see lõppes alati suure fiaskoga.

Ta ongi messias. Tsiteerides Heimar Lenki, keda ma küll ei taha tsiteerida, aga elu sunnib: "Savisaar ongi püha mees!""