Inimesed

Maarja Nuut muudab muusikaga reaalsuse muinasjutuliseks (1)

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 10. märts 2016 17:45
Mereläheduse tõttu on Kalamaja võitnud Maarja Nuudi südame. Linnalehelegi annab ta intervjuu kodulähedases kohvikus Klaus. Siit vaid mõneminutise jalutuskäigu kaugusele jääb Peeter Salmela stuudio, kus peagi ilmuv plaat salvestati. Foto: Heiko Kruusi
Rahvusvahelise läbimurde teinud viiuldaja ja laulja Maarja Nuut kompab oma muusikas unenäolisuse ja päris maailma piire, et avardada kuulajates kujutlusmeeli.

Maarja Nuut on kahtlemata viimase aja Eesti muusika üks edulugusid: ta on justkui lendlevalt vallutanud lavalaudu üle maailma. Ta muusika on müstiline, mitmekihiline ja erinevaid stiile ühendav.

Samal teemal

Vahest ehk just müstilisus on see märksõna, mis teda kõige rohkem kirjeldab. Nii on ta öelnud, et tema jaoks ongi muusika ja selles peituvad pildid ja lood võimalus rännata ühest reaalsusest teise.

Pole siis ka ime, et laulja 1. mail Eestis ja 3. juunil maailmas ilmuv uus plaat kannab pealkirja „Une meeles”. „Mäletan ise hästi neid kordi, kui olen näinud n-ö teadlikku und. Magad, aga järsku oled teadlik, et näed und, ja siis seisad kuskil teelahkmel, tead, et oled unes, ja saad teha, mida ise tahad. Võtad vastu otsuseid, mida ehk päriselus ei teeks. Julged riskida. Mõnes mõttes tekib mul sarnane tunne kontserti andes. Justkui lood maailma, mis on päris ja mängult piiri peal, publikuga koos,” räägib Nuut.

„Mind on alati paelunud erinevad maastikud ning olustikuatmosfäär. Samuti traditsioonilised tekstid, mis kannavad endas põlvest põlve edasi antud jõudu. Ma näen end pigem vahendajana ning proovin lugude ümber tekitada helimaailma, mis neid toetaks,” iseloomustab Nuut oma muusikat.

Maarja, kui võrrelda teie esimest plaati „Soolo” ja uut, siis kas põhiolemuselt pole kannapööret olnud?

Seda oskavad kuulajad paremini otsustada. Esimene plaat oli igas mõttes visand, olin värskelt sooloprojektiga alustanud ning plaadile said kokku erinevad ideed, millest nüüdseks mõned ammu seljataha jäänud, teised aga edasi arenenud ja oma näo leidnud.

Varasem plaat on kindlasti traditsioonilisem, kasutasin pärimusmuusikat täitsa ehedal ja otsesel kujul. Nüüdsel albumil on suures osas mu enda looming.

Kas pärimusest on jäänud siis tekstid?

Jah. Ja ikka ka traditsioonilise muusika väljenduslaadid või kvaliteedid, mis mulle isiklikult olulised on tundunud. Nii nagu tänapäeval on erinevaid viise ja suhtumisi, on ka olnud vanemal ajal. Nopin üles selle, mis mind puudutab, ning valan oma helikeele vormi.

Teie muusika on eri stiilide segu. Kas pärimusmuusikal on selles siiski kandev roll?

Ideedel ja lugudel on kandev roll.

Ehk siis pärimusmuusika on lihtsalt üks paljudest inspiratsiooniallikatest?

Inimesed võrdlevad muusikat ikka sellega, mida nad on juba kuulnud. Või vähemasti püüavad. Kõik olenebki taustsüsteemist. Kui kuulaja tunneb hästi meie pärimusmuusikat, siis leiab ta sealt palju paralleele. Samas olen palju kuulnud võrdlusi nüüdisklassikalise või indie või hoopis minimal jazz’iga. Kõige huvitavamad on olukorrad, kus inimesed ei oskagi seda millegagi võrrelda ja võivad end kontserdil esialgu veidi eksinuna tunda. Siis aga tulevad vaimustunult juurde ja ütlevad: „Ma pole kunagi midagi sellist kuulnud! Mis see on?”

Minul näiteks on tekkinud seoseid Islandi muusikaga.

Jah, seda on samuti öeldud. Võib-olla on selles seos maastiku ja loodusega, sest need on mulle endale olnud väga tugevad inspiratsiooniallikad. Meie maastikud ja metsad. Ja need jutud, mis tulevadki kuskilt sealt puude vahelt ja hämarusest.

Kas need on enda välja mõeldud lood või rahvajutud?

Nii ja naa. Mõni on traditsiooniline jutt, mõni aga täitsa tõsijutt. Mulle meeldib tegelikult hoida müsteeriumit. Tähtis on, et inimesed ise saaksid mõelda, vastuseid ei peagi ette andma.

Mulle tundub, et on hästi oluline julgeda unistada. Elu ei pea olema nii mustvalge. Võib-olla ongi üks mu muusikuks olemise ülesandeid kuulajate kujutlusmeeli aktiviseerida.

Millised on need maastikud, mis teid muusikat luues ja esitades inspireerivad?

Mere juures meeldib mulle kõige rohkem avarus, distants, selle (küll näiline) lõputus. Samavõrra inspireeris mind Põhja-Norra tohutu suurte valgete liustikega loodus. Sealne kuuldav vaikus. Ilmselt peegelduvad need maastikud mingil määral ka mu muusikas.

Kuidas jõudsite soolokarjäärini, milles kasutate erilisi tehnilisi lahendusi nagu looper ehk live’is korduse loomine?

Mitu protsessi pulbitses kuidagi samaaegselt. Mängisin mitu aastat ühes rahvusvahelises maailmamuusika projektis. Meid oli ansamblis Ethno in Transit üheksa muusikut seitsmest riigist ja mõned väga kaugetest kultuuridest, näiteks Tšiilist. See oli väga kihvt kogemus, olime festivalibänd ning nendega said mu reisimised alguse. Siiski hakkas me muusika ühel hetkel tunduma justkui veidi liialt kaua küpsenud ühepajatoit, ei saanud enam aru, mis need koostisosad täpselt olid. Et kõigi eri stiilid ja isiksused ära mahuksid, tuli teha veidi liiga palju kompromisse, või ehk on õigem öelda, mitte arukaid kompromisse.

Ühel hetkel küsisin endalt, kas mul on ka oma hääl, ja huvitav, milline see on.

Astusin sammu teise äärmusse – mina ja mu viiul. Looper’i kasutusele võtmine oli samuti väga pikk protsess. Ühest küljest on mind alati paelunud kordused, kuid selles peab olema mingi muutuja. Kui kuulata pikalt kella tiksumist, siis kuuleb seda nii- ja naapidi. Küsimus oli, kuidas sarnast tunnet looper’it kasutades võimendada. Et mitte ainult minu, vaid ka kuulajate perspektiiv muutuda võiks.

Tegelikult ei ole üldse oluline, et ma olen laval looper’iga. Lõpuks on oluline ikka muusika.

Milline oli esimene kontsert üksi laval?

Esimese kontserdi mängisin 2012. aasta novembris Stockholmis ühes klubis. Õppisin seal magistrantuuris ja tegin 40-minutise kontserdi. Päris hirmus oli. Kui olla mitmekesi laval, siis on vastutus jagatud, ka rõõmud ja mured. Üksi olles pole aga millegi eest pääsu, samas on see n-ö adrenaliinilaks selle võrra suurem ja mõnusam, juhul kui läheb hästi.

Sooloartistina alustades oli üheks ajendiks publikuga paremini suhestuda, tahtsin leida paremat kontakti. Bändiga laval olles tegelen võrdselt oma kaasmuusikutega ega saa kogu energiat ruumi suunata. Aga nüüd üksi mängides on mul võimalus ainult publikuga suhestuda. Ma arvan, et see on üks olulisemaid aspekte, mida sooloartistina naudin.

Kas sooloprojektiga alustades pidid alguses kõvasti pingutama, et tähelepanu võita, või läks kõik iseenesest?

Ma ei ole tegelikult mitte kunagi pingutanud vaid tähelepanu enda pärast. Tihtipeale kui intervjuud küsitakse, siis ma sisimas tunnen, et mul pole ju veel midagi öelda, olen alles poole peal. Aga peabki ju poole, või veerandi peal olema, muidu jääks seisma.

Ja unistused, mis kohe ei täitu – küllap sellekski on põhjus. Ma arvan, et iga asi tuleb omal ajal. Tagantjärele näen, kui hea, et mingid protsessid rohkem aega võtsid, ma kindlasti ei olnud nendeks veel valmis ja paljudeks asjadeks pole valmis ka veel praegu. Mind pole kunagi puudutanud lärmakad vaadake-mind-haibiga projektid. Samas kommunikatsioon oma kuulajaskonnaga on oluline. Ning rahvusvaheliselt ja suures infotulvas oma võimalike kuulajateni jõudmiseks on juba vaja läbimõeldud PR-strateegiat ning sellega tegelevaid inimesi. Ma poleks kunagi arvanud, et sobiliku ja kvaliteetse rahvusvahelise publitsisti leidmiseks tuleb vahetevahel kurja vaeva näha.

Ühel hetkel hakkasid välismaalt tulema esinemiskutsed. Kas selle taga olid abimehed?

Alguses ei olnud. Kuna olin mänginud enne mitmes rahvusvahelises projektis, siis oli mul tekkinud teatav kontaktide pagas. Sealt sai asi vaikselt alguse. Mängisin aga pigem sellistes väiksemates klubides, kohvikutes ja plaadipoodides. Tol ajal polnud minuga veel oma helitehnikutki kaasas ja päris naljakas on meenutada kordi, kus üritasin üksi kolme kohvrit ja viiulit rongi peale vinnata, rääkimata siis Londoni metroojaamadest, kus puuduvad liftid! Esimene suurem ettevõtmine oli siis, kui mind sügisel 2014 esitlusfestivali Womex põhiprogrammi valiti. Kontsert läks küll väga edukalt ja palju tuli positiivset tagasisidet, aga ega see ei tähenda, et kohe kõik maailma lavad on valla.

Mitu-mitu korda tuldi minu juurde ja öeldi, et see on nii äge, mis ma teen, aga saagu ma nüüd natuke kuulsaks ka, siis saab mind esinema kutsuda. Sest selleks, et näiteks Berliinis müüa 200-kohaline saal täis, peavad inimesed mind teadma. Sellest on vähe, kui promootor teab, et see on väga äge asi. Vahetevahel on päris raske olnud pead mitte norgu lasta ja ikka kannatlikult oma asja edasi ajada. Ühel hetkel tuleb ka piir ette, kui ümber pole rahvusvaheliste kontaktide ja kogemustega tiimi, kes järgmisele tasemele aitaks liikuda.

Pärast Womexit lähenesid mulle mõned agendid, kuid sisetunne käskis oodata. Uurisin päris põhjalikult taustu ja millegi pooletoobisega ei tahtnud kaasa minna. Kahtlesin pidevalt, kuid tegelikult tasus see ära – eelmise aasta Tallinn Music Weekile kutsusin delegaadina ühe oma n-ö ideaalagentuuri esindaja Saksamaalt, seejuures üldse mitte kindel olles, et mu muusika päris tema maitse järgi on, ning pärast kaht kontserti tuligi ta mu juurde koostööpakkumisega. Tegelikult oli ta minust kuulnud juba Womexil ning vaikselt silma peal hoidnud – hea näide protsessidest ning kannatlikkuse vajalikkusest.

Tagantjärele võib öelda, et see kuus kuud sobiva agentuuri ootamist polnud ju mingi aeg. Samas võtab uue koostöö reaalsete tulemusteni jõudmine ka aega ja planeerimist. Ning mis seal salata, eks ma ole ka omajagu õppetunde juba saanud. Igal juhul praegu olen oma Euroopa ja Ameerika agentuuride ning mänedžmendiga väga rahul.

See tähendab siis väga palju kontserte välismaal?

Sügisest olengi pea pidevalt liikvel olnud. Ma jõudsin nädal aega tagasi Eestisse ja nüüd olen kaks kuud kodumaal. See on täitsa uus kohanemise väljakutse. Tööd on aga ka siin palju – palju planeerimist ja suhtlust peatselt ilmuva plaadiga seoses ja samuti 2017. aasta hooaja kontsertidega. Septembris-oktoobris ja uue aasta jaanuaris on tulekul Ameerika tuurid, ka nendeks käivad ettevalmistused.

Kui raske on tuuritades Eestist eemal olla?

Ei ole üldse. Ringirändamine on natuke seotud selle liikumisega ühest ruumist või ühest reaalsusest teise. Mulle meeldib kontekste vahetada ja uute kohtadega suhestuda. Mõnes mõttes tulebki pideva reisimisega kaasa reaalsuse ja irreaalsuse teema.

Möödunud kahel kuul võtsin ette üsna ekstreemseid käike: mängisin viiel rahvusvahelisel esitlusfestivalil, lisaks kontserdid ja mitme mandri vahet liikumine. Ühel hetkel tekkis olukord, kus lõpetasin Gröningenis Eurosonicu festivalil kontserdi enne südaööd, seejärel oli tunnike aega kohtuda agentide ja promootoritega, siis taksosse, tund ja 20 minutit hotellis ning siis järgmise taksoga Amsterdami lennujaama. Ja sealt otse New Yorki, lennujaamast taksoga heliproovi ja õhtul oli juba kaks esinemist. Põhimõtteliselt juhtus see kõik 36 tunniga. Siis satungi sellisesse vahepealsesse seisakusse.

Huvitav on see, et kõige reaalsem hetk ongi siis just laval olles. See on see päris, seisan laval ja kohtun inimestega. Kui astun lavalt maha, siis olen jälle justkui mingisuguse mulli sees.

Loomulikult võib selline tuuritamine kohati olla väga kurnav ning paneb füüsilise ja vaimse tervise tõeliselt proovile, aga samal ajal on tunne, et sellised väljakutsed on just need, mis mind edasi tõukavad. Ja ma tegelikult väga naudin seda.

Kas mõni rahvus on teie muusika hetkega omaks võtnud?

Pean ütlema, et mulle alati meeldib Inglismaal. Ma kuidagi tajun, et eestlaste ja inglaste huumorimeel on väga sarnane. Selline must ja sarkastiline. Seal tekib mõnus kontakt. Ameerikas samuti, sest soojemat publikut annab otsida.

Sügisel Ameerikasse minnes ei osanud ma mitte midagi oodata. Meedia on tahes-tahtmata loonud pildi, mis võib teha eelarvamuslikuks. Eesti ja eestlane on seal väga eksootilised, täiesti tundmatust maailmast. Aga nende reaktsioon oli nii soe. Algul tekitas mu veidi küüniline meel kahtlust, kas see on ikka siiras või mitte. Rahvas püsti, plaksutavad ja nutavad. Mulle tundub, et Ameerika publik on justkui heas mõttes naiivne, hästi avatud. Kui ütled midagi ilusat ja naljakat, siis nad kõik naeravad. Ja kui ütled midagi kurba, siis kõik nutavad. Nad on hästi vastuvõtlikud.

-------------------------------

Esimene viiul nelja-aastaselt

Maarja Nuut rõhutab, et tema jaoks pole muusikas põhiline mitte pill, vaid muusika ja idee. Ometi on tema enda pilliks ikkagi viiul. „Mäletan seda hetke: olin nelja-aastane, nägin televiisorist orkestris viiulit ja ütlesin, et tahan seda mängida. Ning siis mulle esimene viiul kingitigi,” meenutab muusik oma esimest kokkupuudet pilliga, mis on teda terve elu saatnud.

-----------------------------

Kolm kontserti tulekul

Kevadel annab Maarja Nuut Eestis kolm kontserti. Uue plaadi „Une meeles” esitluskontsert toimub 1. mail Jazzkaare raames Vaba Lava teatrimajas. Aga veel varem saab ta laule ja jutte kuulata festivalil Tallinn Music Week. 1. aprillil esineb ta Mustpeade maja keldrisaalis, 2. aprillil Vabal Laval.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee