Tele

Kriminalist "Kuumast jäljest": täielik nostalgia! (10)

Gerly Mägi, 9. märts 2016 10:32
"Kuuma jälje" avaepisoodFoto: Kanal 2
Möödunud neljapäeval alustas Kanal 2-s kodumaine põnevussari "Kuum jälg", mis taaslavastab hämmastaivamad tõsiloolised sündmused Eesti kriminalistika ajaloost. Palusime sarja esimest episoodi kommenteerida Sisekaitseakadeemia kriminalistika lektoril Kalju Leppikul.

Ootasin huviga kriminaalsarja "Kuum jälg" ja pean tunnistama, et ei pidanud pettuma – oli väga tõetruu ja sellele ajale omane. Miks ma nii arvan? Olen seda aega natuke kõrvalt näinud – isa töötas 60ndatel miilitsas ja ise läksin (olude sunnil) miilitsasse tööle 1986. aasta septembri lõpus. Sellest tulenevalt olen ka ise nii mõnegi filmis nähtud probleemiga kokku puutunud. Nostalgia!

Samal teemal

Juba filmi alguses põrkume tuttavate probleemidega: kriminaaljälitus on omalt poolt teinud asja avastamiseks kõik, aga tulemust ei ole, sest agendid ei teadnud asjast midagi. Asja avastamiseks oligi see sageli ainus võimalus. Jäi veel variant käia kohtades, kus kadunud inimene liikus või võis liikuda, ja küsitleda inimesi. Ajakirjanduse kasutamine oli välistatud. Ajakirjandus oli valdavalt propaganda vahend, mis ülistas vaid nõukogude inimese töövõite. Seda oli filmis selgesti näha. Et avaldada raadios ja televisioonis teade koos lühikese isikukirjeldusega, oli vaja läbi käia päris korralik kadalipp.

Siit koorub välja ka järgmine probleem: kui sa oled noor, koolist tulnud, ei tea sa mitte midagi! Seisa nurgas, vaata kuidas nö vanad kalad tegutsevad ja õpi sellest. Pean tunnistama, et sama probleem on ka tänapäeval. Noor kooli lõpetanu pannakse valiku ette: sulanduda või eristuda. Sulandumine tähendab seda, et kohaliku kogukonna nn reeglid võetakse vastuvaidlematult omaks, eristumine tähendaks koolis õpitule truuks jäämist. Miks prokuröri praktikandil õnnestus oma mõte läbi suruda, võis juhtuda seetõttu, et ilmselt nii temal kui ka tema juhendajal – juba aastaid töötanud prokuröril – oli sama harduslik taust Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnast. Võimalik, et ka osa õppejõude olid mõlemal samad, kindlasti ka mõlema jaoks autoriteedid. (Omast käest tean, et see asjaolu ei ole mitte vähetähtis.)

Tunnistajate ja hiljem ka süüdistatava ülekuulamised olid üsna tõetruud – tunnistaja sagedane laialivalguv jutt (räägitakse kõike muud) ja kärsitu, mõneti ka solvunud uurija. Arvestades filmi formaati ja ette antud aega, siis rohkemat ei olekski mahtunud, liiga detailidesse laskumisel oleks film lihtsalt lohisema jäänud.

Süüdistatava puhul oli hästi tabatud tema suhtumist: „kuidas te julgete, mida te õige endast arvate – ma töötan ikkagi siseministeeriumis!“ Tema ülbuse ja vastupanu murdmiseks kasutatud nn kambritöötluse meetoditest olen samuti kuulnud. Tänapäeval on see täiesti välistatud.

Rohkem oleks lootnud sündmuskoha vaatlusest, kuid seda praktiliselt ei näidatud. Ilmselt ei leitud sealt oluliselt midagi ja seetõttu ei kajastatud seda ka filmis erilisel määral. Ka ette loetud kohtuotsuses figureerisid peamiselt tunnistajateütlused.

Kohtuotsus ... Jääb vaid käsi laiutada – seadused olid sellised.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee