Inimesed

Miks me kardame pimedat?

Piret Pappel, 27. veebruar 2016, 06:00

14 KOMMENTAARI

k
kui pime pole mitte vasti mõrtsukas, siis mis temast karta. Pimedusega on teised lood. / 28. veebruar 2016, 08:39
kui pime pole mitte vasti mõrtsukas, siis mis temast karta. Pimedusega on teised lood.
o
onu/ 28. veebruar 2016, 07:59
Ulme see evolutsiooniteooria, et siis kõige saamatumast ja abitumast elukast arenes kõige suurem kiskja.
s
28. veebruar 2016, 09:05
See ongi bluff, pettus, kindla seltskonna poolt organiseeritud pettus. On ka teistuguseid teooriaid, kuidas elu maal arenes ja reaalsed leiud, mis ei kinnita evolutsioniteooriat. Evolutsiooniteooria on hea ainult teaduse seisukohast vaadatuna. Samas saab iga inimene aru, et maailmas on palju asju, mida teadus ei suuda seletada, aga faktiliselt asjad toimuvad, st töötavad muudel põhimõtetel.
Teadus on kena puur inimestele pähe panemiseks, seda tuleb lihtalt mõista, et see ei ole täielik käsitlus maailmast siis jääb peas ruumi ka muu info vastuvõtmiseks, sest eitamine blokeerib muu info väljastpoolt inimese usku reaalsuse kohta. Psühholoogilised blokeeringud just nii toimivad.
u
28. veebruar 2016, 07:58
Ulme see evolutsiooniteooria, et siis kõige saamatumast ja abitumast elukast arenes kõige suurem kiskja.
M
Pärnu mees. / 28. veebruar 2016, 07:36
Ma ei mõista, miks te kardate pimedat ? Pimedusel on ju omad võlud ja salapära ja ühtlasi pakub pimedus meile palju rohkem üllatusi, kui valge aeg. Ka kinnitab minu nooruke armas sõbranna, et tunneb ennast just pimedal ajal tunduvalt vabamali ja kindlamalt, kui päevavalgel.
e
Erla/ 27. veebruar 2016, 23:27
Mina olen 50 ja kardan pimedat.
t
tuulika/ 12. märts 2016, 22:26
Mina olen 47 ja naudin pimedat.
m
mis mõttes!?/ 27. veebruar 2016, 22:00
Tegelikult kardame me ju hoopis seda, et ei näe asju kontrollida, pimedus ise on armas, aga vaid tuttavas olukorras!
a
absoluutselt ei karda pimedat/ 27. veebruar 2016, 21:21
ei pimedat inimest ega pimedat aega. Pimedusel on oma võlu ja salapära. Eriti huvitav on siis koperdada metsas või pühakodade ümber.
m
28. veebruar 2016, 02:13
mulle samuti, pilkases pimedas metsas koperdades huvitab mind kõige rohkem kas silmad jäävad pähe või okste otsa. seni on vedanud
l
L@SSIE/ 27. veebruar 2016, 17:56
Ma usun, et praegune arvamus, et inimene öösel hakkama ei saa on kujunenud välja viimaste sajandite jooksul, kus inimene enam ilma valguseta olla ei saa. Ma ise saan pimedas metsas ilusti hakkama, samas aga need, kes elu sees metsas pole käinud, nõuavad iga puu asendamist valgustuspostiga.

p
Psühholoogia abc/ 27. veebruar 2016, 17:37
Küsige pimeda inimese käest, kas ta kardab pimedat? Ilmselt muigab küsitav irooniliselt... mida karta, kui rohkem variante ei ole?? Seesama fakt selgitabki kogu asja olemuse - me oleme harjunud elama piiratud keskkonnas (va kosmoses ja vabalangemist sooritades) ning saame oma ajule enamiku vastuseid nägemise kaudu. Elimineerides piiratuse, kaotame igasuguse taju ruumis. Iseäranis karm on see kottpimedas, sest me ju ei tea, kui kaugel on takistus, kas see on seal, millal lõpeb pind jalge all jne. jne. . Ehk siis: aju läheb lühisesse! Lihtsaim väljendus saabub hirmuna, paanikana ja mõttekrambina. Eks kõike annab ju treenida :))
B
// 27. veebruar 2016, 19:34
n
nunuu to psühholoogia abc/ 28. veebruar 2016, 00:45
teinekord kirjutama bitte täpsemalt.
Naiseliku psühholoogia abc, alapealkiri: miks naiste aju on kogu aeg lühises.
Kui mingis kohas on päevavalges mitu korda käidud, siis inimese aju (iseenesestki mõistetavalt mõeldakse selle all mehe aju), fikseerib sealolevad takistused, kaugused, sügavused. Ja edaspidi saab ka kott- või kohverpimeduses üsna julgesti käia.
Ja egas selleks, et mees õige augu üles leiaks, ei pea tuld või taskulampi põlema panema.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee