Saund

Voldemar Kuslap võrdleb Eri Klasi pisikese tuumajaamaga - tavatu energia, töövõime ja läbilöögivõime 

Rainer Kerge, 26. veebruar 2016 18:58
Voldemar KuslapFoto: Tiina Kõrtsini
"Veel üsna hiljuti, kui meil oli Estonia Seltsi aastapäev, Eri Klas juba väga vaevaliselt liikuva inimesena veel dirigeeris. See oli hämmastav. Ta säilitas lõpuni huvi kõige vastu, mis toimub kultuuris, ja säilitas lõpuni väga selge mõistuse – ta tulistas nagu kuulipilduja," meenutab omaaegne Estonia ooperisolist Voldemar Kuslap täna elavate seast lahkunud maestrot.

"Eri oli vaimukuse etalon. Paljud meist teevad nalju, see tähendab: räägivad teiste nalju. Tema oli suuteline välkkiirelt ja vaimukalt reageerima, kui keegi midagi ütles. Eriga oli seltskonnas alati ääretult lõbus, ääretult huvitav.

Samal teemal

See tema nali on juba klassikaks muutunud. Meil üks väga lugupeetud bariton, tõesti meie lavasuurus, eksis kord natuke rütmiliselt – ta pidi laulma "Pajatsite“ proloogi. Eri dirigeeris, mängis eelmängu ära ja bariton pidi alustama laulmist fraasiga: "Kas võib…“ Aga ta tuli kaks takti varem sisse: "Kas võib…“ – Eri vastas saalist: "Ei või!“

Tekkis pikk paus. Lõpuks küsis bariton uuesti: "Kas võib…“ Eri vastas: "Jah, nüüd juba võib!“

Ma võrdleksin Eri Klasi pisikese tuumajaamaga – ta oli tavatu energia, töövõime ja läbilöögivõimega. Ma usun, et ta on Estonia teatri heaks teinud rohkem kui ükski teine.

Tänu oma tutvustele, organiseerimisele ja ettevõtmisele viis ta teatri Savonlinna festivalile, Pariisi; me käisime teatriga Kopenhaagenis, Oslos, Göteborgis, Stockholmis – issand jumal, juba kahe-kolme niisuguse gastrolli tegemine on elutöö, siin on mitme inimese elutöö! Me oleme kaotanud väga suure inimese, väga suure estoonlase.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee