Imre Sooäär: möödunud suvel põgenes Eri Klas arstide keelust hoolimata Muhumaale ja koputas äkki mu uksele (6)

“Ta ütles alati, et kui sul on säde sees, siis tuleb see igal juhul lõkkele puhuda, muidu ei saa sa iial elus teada, millest oled ilma jäänud ja see kehtib kõigi erialade kohta.” Nii said Erist ja Imrest rahvusooperis lisaks kolleegidele ka sõbrad. “Eri võis tundide kaupa oma lugusid jutustada või muusikast, maast ja ilmast vestelda. Vahel helistas südaööl, küsis viisakalt, ega ma liiga hilja ei helistanud ja olles emotsioonidest tulvil võis siis veel paar tundi pajatada.” Sooääre sõnul jätkus Klasil alati vaimukaid lugusid, millel ei paistnud lõppu tulevat. “Kõik need ei ole ta elulooraamatute vahele jõudnud ja kahetsen, et neid rohkem ei salvestanud. Ühte neist, kuidas nad Arvo Pärdiga suusatamas käisid ja kloostrisse jõudsid rääkis ta ikka ja jälle.”

Rahvusooperi nõukogu juhina oli Eri Klas Imre sõnul tasakaalukas, elutark ja õiglane, ta oskas kuulata ja sõna anda, ei sõitnud kellestki üle. “Estonia oli enne Eri nõukogu esimeheks saamist aastaid probleemide ja skandaalide käes vaevelnud. See on suurtes tunnetes elav hiigelorganism kunstiinimestega, keda on juba loomu poolest raske ohjata. Müts maha Aivar Mäe ees, kes seda täna energiliselt veab. Eri tõi Aivari nõukogu ette ja sai heakskiidu. Pärast seda on Rahvusooper taas ülesmäge läinud.”

Viimati veetsid Imre ja Eri pikemalt koos aega suve, kui maestro Imrel Muhumaal mõned korrad külas käis. “Talle meeldis väga Muhu valla aastapäevakontsert, kus esinesid kohalikud muhulased. Rahvamuusikutest ja tantsijatest Ivo Linna ja Villu Veskini välja. Muhumaa läks talle väga hinge. Eri oli tõeline rahvamees, ei pidanud ennast kunagi kõrgemaks ega vaadanud maailmanimena ülevalt alla. Kõik esinejad, kes midagi südamega tegid, olid tema silmis võrdsed ja alati austust väärt. Kui ma tema ema Anna tiibklaveril ta vanu meeskvarteti laule meelde tuletasin, hakkas ta neid kohe kaasa laulma, ei mingit peenutsemist ega komplekse,” meenutab mees.

Maestro tuli etteteatamata Muhumaale külla

Imre räägib, et eelmisel suvel astus Klas täiesti ootamatult Muhumaal Imre uksest sisse. “Olin hämmingus, sest teadsin, et ta on haiglas. Arstide teadmata oli ta salaja oma autojuhiga Muhumaale põgenenud, viskas villast, et sai Eri-Loa. Läksime koos Saaremaa Ooperipäevadele. Seal kuuldu ja tema enda õpilase Misha Gertsi dirigeeritud muusika liigutas teda hingepõhjani. Ta oli ju ise üks Saaremaa ooperipäevade patroone ja vedajaid.” 

Sooäär räägib, et viimane soov, mille Eri Klas tema kuuldes möödunud aasta augustis välja ütles, oli see, et maestro sooviks uuesti Saaremaa Ooperipäevadel dirigendipulti astuda. “Istusime parajasti tema kodus klaveri juures ja jõime teed. Lubasin talle naljatades omalt poolt selleks puhuks Verdist inspireeritud aaria kirjutada, mida ta esmaettekandena dirigeeriks,” meenutab Sooäär ja ütleb, et Klas oli spontaanne tegudemees, kes venitada ei armastanud. “Võttis kohe sealsamas telefoni kätte, helistas Arne Mikule ja ütles, et teeme ära, pangu Arne ta kavasse. Arne vastu, et järgmise suve kava on juba paigas, aga ülejärgmisel saaks. No teeme siis ülejärgmisel, ütles Eri.” Dirigent lubas veel aasta kosuda ja end siis valmis seada. “Niimoodi tulevikule mõeldes ja energiast pulbitsedes ta alati elas ja tegutses.”

Teade maestro lahkumisest oli Imre sõnul loomulikult suur löök. “Ta oli lõpuni elujaatav ja unistas aina uutest verstapostidest. Eri piiritu headus ja hinge suurus oli see, mis kõik tema ümber liikuma pani. Erakordne Eri, keda on võimatu unustada, jääb oma lahke naeratusega alati meie südametes helisema.”