Väino Puura: Eri Klas hoolitses kõigi eest, kel midagi tarvis oli

“Oh, issand, see on nii äkki,” ohkab Puura, kes kuuleb Eri Klasi lahkumisest ajakirjanikult. “Me tutvusime Eriga, kui abikaasaga teatrisse tulime. Eri oli siis peadirigent, aastal 1975,” meenutab Puura ja lisab, et Eri Klas oli tema romantiline noorus. “Ta oli üks Eesti rahva missiooniga inimene, kes hoidis üleval tervet Eesti ooperi-, muusika- ja teatrikunsti. Ta armastas muusikat ja inimesi,” räägib Väino Puura. “Ma räägiks temast ainult ülivõrdes, sest Eriga möödus minu noorus ja noorus on kõigil väga ilus.” Puura sõnul oli Klas missioonitunde ja vahva sarmiga mees, kes oli ise täis muusikat, inimese- ja kolleegiarmastust. “Kõik epiteedid, mida ühe inimese kohta võib öelda, tuleb tema kohta öelda. Kui panete veel ise oma ilusaid sõnu sinna juurde, mina seda pahaks ei pane.”

Puura ütleb, et nad olid Klasiga eelkõige kolleegid, mitte sõbrad. “Ta oli ikka juht ja mul oli tema vastu suur austus.” Puura lausub, et Eri Klas oli väga inimesi austav mees, hea muusik, suur seltskonnahind ning huumorit ja nalja täis. “Kui ta seltskonnas oli, siis olid tal silmad ja keha kõik sära täis. Ju ta andis oma eluga inimestele nii palju sära, et kulutaski ehk enda ära.” Väino lisab, et Klas hoolitses kõigi eest, kellele tehti liiga või kellel oli midagi vaja. Näiteks vene ajal, kui mõnel muusikul oli vaja pilli, tegi Klas vajalikud kõned ja pillid saadi. “Vene ajal pidi teatrirahva ja pillimeeste eest hoolitsema.”

Puura kohtus Klasiga viimati möödunud suvel Võsul peetud Georg Otsa mälestuskontserdil. “Ma mäletan, ta istus saalis ja ütles Sirjele (Väino Puura abikaasa – K.T): “Oota, anna nüüd mikrofon mulle, ma tahan ka rääkida.” Siis ta laulis veel “Naer hinges muret paitab” ja hakkas nutma. Seal oli ka teisi soliste ja Eri rääkis, et me kõik oleme tema kasvandikud, tema lapsed, tema inimesed.”