Aga kõik vastab tõele. Ühes osas kukkus naine kaevu aga ei tundnud midagi, et suri. Põhjuseks toodi, et keha lülitab end enne valu välja. Oli sarnane juhus ka minul. Kukkusin jalgrattaga vägagi haledalt. Viimane asi mida mäletan oli pidurdamine ja äärekivi kui trampliin. Meelemärkusele tulin alles traumapunkti ukse taga istudes. Ei olnud miskit valgus tunnelit ega kedagi. Lihtsalt plõks ja ühest hetkest peale enam miskit ei mäleta. Mul on oma elus ikka hulgim neid niinimetatud teisi sünnipäevi. Ju siis pole veel olnud minu aeg. Aga sest ajast peale ma surma ei karda. Ükskord peame me nagunii minema. Ei ole sellest kellelgi pääsu.
Ega siis iga meelemärkuseta olek pole veel surmaeelne seisund. Eriti kui sa traumapunkti ukse taga lausa istuda suutsid. Valgust tunnelis võiks oodata pigem kooma või mõne teise sama raske seisundi puhul või kui juba süda on seiskunud.
KOMMENTAARID (12)