Arvo Pärt: lõpuks ometi olen ma koju jõudnud ja painest lahti

Ja Taavetile teatati ning öeldi: „Vaata, vilistid sõdivad Keila
vastu ja riisuvad rehealuseid.”
2 Siis küsis Taavet Issandalt, öeldes: „Kas pean minema neid
vilisteid lööma?” Ja Issand vastas Taavetile: „Mine ja löö vilisteid ja
päästa Keila!”
3 Aga Taaveti mehed ütlesid temale: „Vaata, me kardame juba siin
Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistite võitlusridade
vastu!”
4 Siis küsis Taavet taas Issandalt ja Issand kostis temale ning
ütles: „Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!”
5 Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistite vastu;
ta viis ära nende karjad ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda
päästis Taavet Keila elanikud.
6 Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juurde Keilasse, tõi
ta õlarüü kaasa.
7 Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles:
„Jumal on ta minu kätte andnud, sest ta on ise ennast pannud tõkkesse,
minnes väravate ja riividega linna.”
8 Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama
Taavetit ja tema mehi.
9 Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta
ütles preester Ebjatarile: „Too õlarüü siia!”
10 Ja Taavet ütles: „Issand, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti
kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast.
11 Kas Keila kodanikud annavad mu tema kätte? Kas Saul tuleb
alla, nagu su sulane on kuulnud? Issand, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi
oma sulasele!” Ja Issand vastas: „Ta tuleb.”
12 Ja Taavet küsis veel: „Kas Keila kodanikud annavad minu ja mu
mehed Sauli kätte?” Ja Issand vastas: „Annavad küll.”