Ja Taavetile teatati ning öeldi: „Vaata, vilistid sõdivad Keila vastu ja riisuvad rehealuseid.” 2 Siis küsis Taavet Issandalt, öeldes: „Kas pean minema neid vilisteid lööma?” Ja Issand vastas Taavetile: „Mine ja löö vilisteid ja päästa Keila!” 3 Aga Taaveti mehed ütlesid temale: „Vaata, me kardame juba siin Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistite võitlusridade vastu!” 4 Siis küsis Taavet taas Issandalt ja Issand kostis temale ning ütles: „Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!” 5 Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistite vastu; ta viis ära nende karjad ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda päästis Taavet Keila elanikud. 6 Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juurde Keilasse, tõi ta õlarüü kaasa. 7 Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles: „Jumal on ta minu kätte andnud, sest ta on ise ennast pannud tõkkesse, minnes väravate ja riividega linna.” 8 Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama Taavetit ja tema mehi. 9 Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta ütles preester Ebjatarile: „Too õlarüü siia!” 10 Ja Taavet ütles: „Issand, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast. 11 Kas Keila kodanikud annavad mu tema kätte? Kas Saul tuleb alla, nagu su sulane on kuulnud? Issand, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi oma sulasele!” Ja Issand vastas: „Ta tuleb.” 12 Ja Taavet küsis veel: „Kas Keila kodanikud annavad minu ja mu mehed Sauli kätte?” Ja Issand vastas: „Annavad küll.”