Inimesed

MEENUTUS | Tõnu Mikiver aastal 2016: "Mingit kadedust ma Miku vastu ei tundnud. Teadsin, kes olen mina ja kes on Mikk." (13)

Jaanus Kulli, 21. märts 2017, 12:54
OMA KODUS: Tõnu Mikiver kodus Harkus.Foto: Alar Truu
Täna lahkus meie seast 73-aastasena näitleja Tõnu Mikiver (02.08.1943-21.03.2017). Õhtuleht taasavaldab tema mälestuseks eelmise aasta 30. jaanuaril tehtud intervjuu.

"Ma ei ütleks, et ma ennast Miku varjus tundsin. Teatud asjades oli muidugi raske. Lavastajana nõudis ta minult rohkem kui mõnelt teiselt näitlejalt ja ütles vahel teravamalt. Aga mingit kadedust ma ta vastu küll ei tundnud. Teadsin, kes olen mina ja kes on Mikk," räägib Tõnu Mikiver oma teatriaegsetest suhetest kuus aastat vanema venna Mikuga, kes lahkus kümne aasta eest. 

Samal teemal

Tõnu Mikiver on juba peaaegu kümme aastat teatrist ära. Aga tema eksimatult äratuntavat, sarmikat ja samas karuselt kähedat häält, mis sarnaneb muide üha enam kadunud venna Mikuga omaga, võib praegugi iga päev telerist kuulda. Kui eetris on koduperenaiste lemmik "Kodus ja võõrsil", millele Tõnu juba üle 15 aasta tõlget peale loeb.

Et Tõnu püsis teatris rohkem rolle saanud ja lavastajana tegutsenud Miku varjus, pole ta kunagi põdenud. Vanem vend on talle läbi aegade olnud eeskujuks. Sel päeval, kui Tõnu sündis, keeldus Mikk lasteaeda minemast ja magas samas voodis noorema venna kõrval. Loksa koolis nääripeol kommipaki saanud Tõnu ei teinud seda aga kunagi enne lahti, kui vend uueks aastaks Tallinnast koju tuli, kuigi magusaisu oli tohutu. Tõnu ütleb, et ta tunneb kümne aasta eest lahkunud vennast tänini puudust ja et kõige rohkem õpetas Mikk talle ausust. "Olla aus iseenda vastu. Sellest algab kõik." 

Olete sündinud Saksa okupatsiooni ajal, 1943. aastal. Sellest ajast vaevalt midagi mäletate, aga kindlasti midagi Vene okupatsiooni esimestest aastatest?

Mäletan, et Vene piirivalve tuli sisse. Elasime koolimajas, vahepeal oli spordiplats ning selle kõrvale natsionaliseeritud hoonetesse tehti piirivalvekordon. Sinna ehitati suur plank ümber. Sõjavägi elas seal oma elu, kuhu meie sisse ei saanud.

Ja ega ma väga tahtnudki, sest see oli väga salapärane koht, mida ma tegelikult kartsin. Võisin siis olla kolme-nelja aastane.

Ütlesite, et elasite koolimajas. Miks koolimajas?

Isa oli selle kooli direktor ja ema õpetaja ning meie korter oli maja ühes otsas.

Loksa oli eriline kant sellegi poolest, et sinna laevaremonditehasesse toodi hästi palju tööjõudu väljastpoolt Eestit. Kui palju te seda lapsena adusite?

Need töölised tulid siia ju koos peredega ning Loksast sai korraga linn, kus vene rahvusest elanikud olid selges enamuses. Kuidas te vene poistega läbi saite? Rahvuslikul pinnal tekkis ka mingeid hõõrumisi?

Jaa, loomulikult. Kaklusi oli oi kui palju. Nad olid meie jaoks teistsugused, nende elustiil oli hoopis teist laadi ja nad käitusid teisiti. Nende jaoks oli kõik ühine. Umbes nii, et me võime kõike võtta või et see kuulub meile.

Nad ei nimetanud seda varguseks. Selles mõttes oli neil kummaline mentaliteet, millega me polnud harjunud ja nii need hõõrumised tekkisid, mis kaklusteni välja viisid.

Samas sain ma mõne poisiga väga hästi läbi, tänu nendega lävimisele sain ma väga kiiresti selgeks ka vene keele.

Õhtul üksinda linna peale julgesite minna?

Jaa, selles mõttes polnud mingit hirmu. Sest neid polnud nii väga palju, et nad oleks võimu enda kätte haaranud.

Isa oli teil koolidirektor, intelligent. Kas ta seletas ka teile kui noorele poisile või õdedele-vendadele, mis on juhtunud?

Kas ta hoidis meid selle eest või... Igatahes ei püüdnud ta seletada ega rääkinud nendel teemadel kunagi. Vähemalt minule küll mitte. Kuigi tema suhtumine oli siiski tajutav ja ma sain sellest aru.

Seda kartis ta kogu aeg. Kotid olid nurgas pakitud – et iga hetk võib olla minek. Ükskord oligi selline juhus, et kohalikud kommnoored ja kommunistid tulid meie laudalakka läbi otsima ning leidsid sealt otsekohe ühe püssi. See oli selge, et nad ise toimetasid selle sinna, sest isal ei olnud püssi.

Isa oskas aga hästi vene keelt, sest ta oli Eesti vabariigi ajal elanud pikka aega eesti asunduses Simiditsas, seetõttu käis kohalik kordoniülem temaga tihti juttu ajamas. Isa õpetas kordoniülema palvel talle lauakombeid. Samas oli ta kirglik lugeja, nii et nad rääkisid tihi kirjandusest.

Kui see lugu püssiga juhtus, tuli too kordoniülem kohe meie juurde, vaatas püssi ja ütles komsomoliaktivistidele, et need otsekohe jalaga laseksid, kui nad ei taha, et neil endil halvasti läheks. Kuna see püss polnud veel Nõukogude armee relvastuseski, siis kuidas võis see saada meie laudalakka? Nii et isa sellega pääses.

Loksa oli vist tollal üldse kinnine linn?

Kinnine jah. Mis tähendas, et kui vend ja õed käisid Tallinnas koolis, siis koju nad lihtsalt ei saanud. Lubade taotlemine tähendas meeletut kadalippu. Seetõttu tulid inimesed lihtsalt enne Loksa tõkkepuud bussi pealt maha ja läksid linna läbi metsa. Loksa oli ju piiritsoon ja ma mäletan, et käsin juba keskkoolis, kui tõkkepuu ikka veel toimis.

Sellised poolkinnised linnad olid vist ka paremini varustatud. Nii toidu kui riiete mõttes.

Ei, seda polnud. Küll oli paremini varustatud laevaremonditehase pood. Olen ise seal koos emaga pikas suhkrusabas seisnud. Nii kui mingi kaup tuli, levis see kulutulena linna peal, inimesed võtsid ennast kohe järjekorda ja seisid seal terve päeva. See oli kuskil 1950. aastatel. 1960. aasta suveks muutus Loksa vabaks linnaks, ei olnud enam piiritsoon. Aga talvel sai sinna ikkagi vaid lubadega.

Millised olid Loksa poiste lapsepõlvemängud? Kui palju te pääsesite mereranda või ümberkaudsetesse metsadesse, kus poiste jaoks oli kindlasti palju põnevat – nii punkrid kui relvastatud piirivalve?

Loksa oli vaba, aga ümbruskonnas – ka veel 1960. aastatel – Pärispeal, Vihasool ja kus iganes olid valvepostid väljas. Kui ma juba Tallinnas lavakoolis käisin ja suvel Loksal puhkasin, meeldis mulle väga rattaga sõita. Et aga tõkkepuud olid igal pool ees, tuli kasutada metsaradu, mida ma õnneks teadsin.

Käisime ka vana tellisetehase saviaukudes ujumas. Olid väga sügavad ja ohtlikud, ja meid ei tahetud sinna hästi lubada, aga me käisime ikka seal. Meres sai ka käidud, aga pärast kümmet õhtul ei tohtinud enam kedagi rannas olla. Kui juhtusid olema, viidi kohe kordonisse. Lisaks prožektorid, mis nii suvel kui talvel öösiti rannajoont piidlesid.

Käisin samuti karjas, meil oli peres lehm. Mäletan, väga piinlik oli temaga läbi alevi minna. Lehma muretsesid vanemad siis, kui isa 1951. aastal rahvavaenlaseks tehti, koolidirektori kohalt lahti sai ning me pidime koolimajast ära kolima.

Ema ütles, et kui isa ei kõlba õpetajaks, ei kõlba ka tema ning tuli samuti koolist ära. Isal oli juba enne sõda ostetud Loksale üks väike maja, kuhu me siis kolisime. See on tänaseni alles. Ema oli veel vihane, kui isa selle ostis, et kas sul muud teha pole, mida sa selle majaga peale hakkad. Hiljem aga rääkis mulle, kui neid lahti lasti, et vaata, vana Mikiver oli ikka tark mees.

Vend Mikk oli teist kuus aastat vanem. Kuidas te vennaga läbi saite, kaklemist tuli ka ette?

Ainult siis, kui ma mingi sigadusega olin hakkama saanud. Siis sain ta käest võtta. Aga mitte tihti. Pigem ta hoidis mind. Ema hiljem rääkis, et sel päeval, kui ma sündisin, keeldus Mikk lasteaeda minemast ja magas samas voodis minu kõrval. Hoidnud on ta, jah, mind omal viisil kogu aeg.

Kuigi seda ei pandud tähele. Aga mina tean seda. Toeks oli ta mulle kogu aeg. Tema juurde võisid minna oma murega ja saada sealt nõu. Kui ta Tallinnas õppis, tuli ta alati uueks aastaks koju. Jõulusid ei saanud me küll pidada, sest väikeses kohas oleks seda kohe tähele pandud.

Koolis oli aga nääripuu, kus igaühele pakk anti, milles oli nii kompvekke kui küpsiseid. Ja mitte kunagi ei teinud ma seda pakki lahti enne Miku kojutulekut. Kuigi oli kohutav magusaisu.

Venna jälgedes minek oli täiesti loomulik. Pidades silmas ka lavakooli?

Olen selle peale mõelnud, kui palju ta mind mõjutas. Sest ma tükk aega ei teadnudki, et ta lavakoolis käib. Ma arvan, et eks ta mingis mõttes mind mõjutas, aga eks mul oli ka endal ikka miski sisemine soov.

Kooliajast Loksal on mulle meelde jäänud üks kummaline kogemus. Mind pandi mängima näärisokku ja mulle tõmmati pähe vana sukk, mille otsas olid sarved. Mask oli ees. Hiljem, kui Hermaküla rääkis maski fenomenist, tuli mulle see näärisoku pilt silme ette ja ma sain aru, et mask justki vabastab sind millestki.

Sa ei ole justkui sina ise: mask on sul ees ja sa oled midagi muud. Sul tekib mingi vabadus ja mingi julgus teha mida iganes.

Nii et otsus n-ö koputada Panso kooli uksele sündis ennekõike ikka teie peas, ilma venna otsese mõjutuseta?

Seda küll. Mäletan, vend elas tollal Kivimäel ja kui olid sisseastumiseksamid, elasin ma tema juures. Ükskord sõitsime Heino Laksi autoga Kivimäelt linna, kui korraga palus Mikk kuskil Hiiul auto kinni pidada, käsutas mind autost välja ja ütles, et tee nüüd nii kõva häält, kui vähegi jaksad.

Aga ma ei teinud ega teinud ja ikka ei teinud, mille peale Mikk oli mu peale väga solvunud ja pahane. Ega ta mind õpetanudki, mida igas järgmises voorus teha võiks. Vaid korra, kui näitas ühte fotot, mis koolis seinal rippus ja ütles, et see on Stanislavski, kui sult portree kohta peaks midagi küsitama. Aga mida seal teha tuleks, seda ta ei rääkinud ega õpetanud.

Mikk lõpetas lavakooli 1961, samal aastal, kui teie sinna astusite? Tegi see sisseastumise kergemaks või raskemaks, et vend ees oli?

Kummalisel kombel ma ei mõelnud selle peale üldse. Et kas see aitab mind või mitte. Tahtmine ja lootus oli, aga ma ei uskunud, et ma sinna sisse saan. Kui ma siis läksin pärast viimast vooru Suvorovi puiesteele seinale üles riputatud nimekirja uurima, siis loomulikult põlved värisesid.

Vaatad: ei ole, ei ole, ei ole ja siis lõpuks olid. Pärast mida olid jalad otsekohe maast lahti. Sõitsin kohe Loksale emale-isale teatama. Isal oli kindlasti väga hea meel, aga ega nad enda tundeid väga välja ei näidanud.

Olete mõelnud, et kui te poleks oma nime seina pealt leidnud, oleksite uuesti proovinud või hoopis mõne teise kooli poole vaadanud?

Tõenäoliselt poleks ma proovinud. Ja arvatavasti oleks see teine olnud merekool.

Palju on räägitud Panso esimesest legendaarsest lennust. Kas teie teise lennu kursuslasena tundsite ennast seetõttu natuke nagu varjus olevat?

Tundsime küll. Pansol endal oli huvi natuke kadunud või arvas ta, et me pole nii head, kui oli esimene kursus. Ja küllap see oligi nii, sest nad olid kõik vanemad, juba elu näinud.

Meie olime aga otse koolipingist tulnud vasikad, kes ei jaganud veel mitte midagi, kellel polnud veel miskit elukogemust. Me ei saanud võib-olla algul arugi, mis see kool on, mis see näitlemine on, mida see endaga kaasa toob ja mida see nõuab.

Võib-olla oli Panso meis ka vähekese pettunud, kuskil kukla taga oli seda tunda.

Miks te Noorsooteatrist Draamateatrisse läksite? Vend kutsus?

Korraga tundus mulle, et kõik rollid hakkasid minema enam-vähem ühte auku. Lisaks läks sõber Lembit Ulfsak Draamasse ja siis ma mõtlesin, et läheks ka. Kunstinõukogus olid minu tulekuga nõus ja nii see läks. Tegelikult sai see üleminek teoks tänu Kalju Komissarovile, kes mulle Noorsooteatris rolle andis ja tänu kellele ma seal nagu avanesin.

Pea kümme aastat töötasite koos vennaga Noorsooteatris, hiljem Draamateatris. Mis siin salata, Mikk oli tuntum, sai rohkem rolle, lisaks oli lavastaja. Kui keeruline oli teatris Miku varjus töötada?

Esiteks ma ei ütleks, et ma ennast varjus tundsin. Teatud asjades oli muidugi raske. Lavastajana nõudis ta minult rohkem kui mõnelt teiselt näitlejalt ja ütles vahel teravamalt. Mingit kadedust ma ta vastu küll ei tundnud. Teadsin, kes olen mina ja kes on Mikk.

Aasta pärast Miku surma lahkusite teiegi teatrist. Kas siin võib näha mingeid seoseid – selles mõttes, et muidu oleksite lavale veel edasi jäänud?

Minu lepingut lihtsalt ei pikendatud. Ega ma siis vabatahtlikult läinud! Eks ta esiotsa tegi muidugi meele mõruks. Istusin maha, mõtlesin rahulikult järele, et mis siis nüüd juhtus. Samas sain aru, et elu läheb edasi ja pole midagi teha.

Nüüd enam isegi ei kisu teatrisse tagasi. Isegi kui kutsutaks, ma arvan, et ei läheks. Olen kätte saanud kõik selle, mis ma tahtsin ja ei taha enam seda pinget.

Olite enam kui kümme aastat Noorsooteatris ja täpselt kümme aastat Draamateatris. Tagasi vaadates: kui erinevad need teatrid teie jaoks olid?

Muidugi olid need teatrid erinevad. Noorsooteatrist Draamateatrisse minekul tundusid uues kohas paljud asjad kummalised. Näiteks inimestevahelised suhted. Noorsooteatris olime kõik üks pere, me olime ühelt kursuselt uude asutatud teatrisse tulnud. Lisaks tehniline personal, kellega me koos ühte asja ajasime.

Aga Draamateatris oli vahe vahel: erinevad kastid, hierarhia, rääkimata tehnilisest personalist, keda ei loetud üldse millekski. Töö mõttes polnud muidugi mingit vahet.

Mida vanemaks saate, seda enam sarnaneb teie hääl Miku omaga. Meeldejääv hääl, mis on saanud seriaali "Kodus ja võõrsil" kaudu tuntuks igas kodus.

Kui kaua ma seda lugenud olen, ei oska kohe öeldagi – vist aastast 2000, kui ta Kanal 2 ekraanile ilmus. Hetkel on see teles ainus sari, millele ma peale loen. Vaatamata sarja sisule see töö meeldib mulle.

Nii et see töö ei ole teile ainult rahateenimisviis, vaid näete selles enda jaoks ka mingit võlu?

Loomulikult, see pole lihtsalt tuimalt mahalugemine. Selles töös on tõesti olemas oma võlu. Seal ei saa minna väga emotsionaalseks ega saa lugeda ka väga tuima häälega. Kui sa oled liiga emotsionaalne, läheb mäng kahekordseks. Näitlejad mängivad ja kui mina ka veel mängima hakkaks, on kuri karjas. On teatud piir, millest üle sa ei tohi minna.

Kuidas see pealelugemine tehniliselt välja näeb? Ma eeldan, et enne vaatate järgneva osa ära ja alles siis loete peale?

Just nii see käibki. Kuigi mõned loevad otse. Aga mina ei saa. Ma leian, et see pole õige.

Teise rahakotti pole ilus vaadata, aga kui tasuv see töö on?

Mina olen rahul, elada aitab.

Kui pingeline see töö on. Kui tihti te seda teete?

Praegu käin lugemas kaks korda nädalas. Kuidas kunagi, kord loen sisse korraga kaks osa, vahel isegi viis osa.

Kaks korda nädalas käite peale lugemas, aga millele ülejäänud päevad nädalas kuluvad?

Ega millegi muuga eriti ei tegelegi. Mõnedes seriaalides olen kaasa teinud. Praegu on natuke ka tervisega häda, mis võtab kolm korda nädalas neli tundi aega ära. Loodetavasti pole midagi hullu ja küll ka sellest üle saab.

Omal ajal olite kõva spordipoiss, eriti vist korvpallis. Kuidas sellega nüüd on?

Spordiga pole ma juba pikalt tegelnud. Achilleuse kõõlus läks katki ja muud asjad. Kogu vaba aeg kulub majapidamisele. Mul on Harku mõisa külje all oma maja ning seal ma siis kõpitsen. Mulle meeldib füüsiline töö, siis unustad kõik muud probleemid. Ununeb teater, see mure ja too mure.

Pigem on füüsiline töö minu jaoks puhkuseks. Samuti on mul rohelised näpud. Mille kasvama panen, see läheb. Minu osaks on puud ja põõsad, ülejäänuga tegeleb abikaasa.

9. jaanuaril sai Miku surmast juba kümme aastat. Kui tihti te tema peale mõtlete, kui palju te vennast puudust tunnete?

Võrdlemisi tihti mõtlen ta peale. Eriti esimestel aastatel tundsin tohutut puudust. Polnud justkui kellegi käest nõu küsida. Nii et meeles on ta tihti. Selles mõttes pole ta minu jaoks kusagile kadunud.

Mida ta teile kui nooremale vennale siin elus kõige rohkem õpetas?

Ausust. Olla aus iseenda vastu. Sellest algab kõik.

Mis Loksa majast on saanud?

See on täiesti alles. Küll suvemajana. Aga meil on tore traditsioon õdedega seal alati uus aasta vastu võtta.

Kodus nii televisioonis kui ka teatris 

  • Tõnu Mikiver on sündinud 2. augustil 1943 Loksal. 1961 lõpetas ta Loksa keskkooli ning 1965 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu.
  • Töötas aastatel 1965–1977 Noorsooteatris, 1977–2007 oli Eesti Draamateatri näitleja.
  • Mänginud mitmetes filmides, nagu "Inimesed sõdurisinelis" (1968), "Valge laev" (1971), "Reigi õpetaja" (1978), "Metskannikesed" (1980), "Punane elavhõbe" (2010), 2012 "Eestlanna Pariisis" (2012). Teinud kaasa seriaalides "V.E.R.I", "Tuulepealne maa" ja "Kättemaksukontor".
  • Mikiver on lugenud peale paljude dokumentaalfilmide tekste. Aastast 2000 kõlab tema äraeksimatult tuntav hääl seriaalis "Kodus ja võõrsil".

13 KOMMENTAARI

a
AEG 1. veebruar 2016, 16:07
Aeg teeb oma töö. 25 aastat tagasi kõlas Mikk Mikiveri hääl imeliselt. Nüüd puhkab maestro juba 10 aastat Metsakalmistul. Miks peab järjekindlalt kuulajaid ehmatama puhkama läinud maestro häälega?
No laske inimesel puhata ja andke teistele näitlejatele samuti võimalus. Edu pensonär Tõnule.
t
tegeld 31. jaanuar 2016, 22:48
[Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele.]
Loe kõiki (13)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee