«KULLAKETRAJA»: Jutustus sellest, kuidas Rumpelstilzcheni-, eestipäraselt Ruuben Tirtsu nimeline kääbus aitab möldri tütrel kuningale kuldlõnga kedrata, arvatakse samuti olevat ­tuhandeid aastaid vana. vida pressFoto: Vida Press
Triin Tael 23. jaanuar 2016 06:00
Teadlased leidsid, et mõned muinasjutud, nagu näiteks "Kaunitar ja koletis" ja "Kullaketraja", on pärit mitme tuhande aasta tagant, rahvajutt "Sepp ja kurat" aga lausa pronksiajast. Muinasjuttude niivõrd pikka põlvnemislugu uskus 19. sajandil juba Wilhelm Grimm, kuid hilisemad teadlased ­tegid tema teooria pihuks ja põrmuks.

Teadlased leidsid, et mõned muinasjutud, nagu näiteks "Kaunitar ja koletis" ja "Kullaketraja", on pärit mitme tuhande aasta tagant, rahvajutt "Sepp ja kurat" aga lausa pronksiajast. Muinasjuttude niivõrd pikka põlvnemislugu uskus 19. sajandil juba Wilhelm Grimm, kuid hilisemad teadlased ­tegid tema teooria pihuks ja põrmuks.

Muinasjutud on populaarsed kogu maailmas – mõned koguni nii menukad, et need on levinud üle mandrite. Näiteks "Kaunitari ja koletist" on jutustatud ühel või teisel kujul terves maailmas, kirjutab teadussait phys.org.

Tänapäeva keeleteadlased ja antropoloogid on seni olnud veendunud, et enamik muinasjuttudest sündis veidi enne seda, kui nad kirja pandi – seega mõnisada aastat tagasi. Kuid värske uurimus väidab, et muinasjutud on palju vanemad, mõned neist koguni tuhandete aastate vanused.

Edasi lugemiseks:

Kommentaarid  (2)

Jants 28. jaanuar 2016 13:43
Kiviajal olid ka muinasjutud
dish 24. jaanuar 2016 05:04
Usun küll, et muinasjutte - väljamõeldud ja hea lõpumoraaliga lugusid - räägiti juba
pronksiajal, sest kui inimene oskas tööriistu metallist põletada, miks ei pidanuks ta
intellekt ka kirjandusvallas arenenud olema. Esialgu suulisena, aga ega kirjatehnika
ja trükimasin järgi tulemata jäänud. Nagu kõik muu oma ettemääratud ajal.
.
Elas kord üks väike valge draakon, kellel oli suur mure. Nimelt polnud keegi teine
draakon valge. Teised olid mustad ja rohelised, punased ja kollased ning seepärast
narrisid valget draakonikest. Väike valge draakon oli sügavalt õnnetu. Kui läheksin
õige Maaisa juurde, mõtles väike draakon? Tema oskab mind kindlasti aidata!
.
Maaisa naeratas: Tea, väike valge draakon - sa oled väga eriline draakon. Valge on
headuse ja õnne värv, valgeid draakoneid on väga vähe. Kui sina lendad maa kohal,
siis väikesed lapsed näevad sind unes. Ja kui nad ärkavad, on neil meeles, kui ilus
maailm unes oli. Seda teadmist kannavad nad endaga kaasas kogu elu... Sellest
päevast oli väike valge draakon õnnelik. Ja kui teised draakonid teda jälle narrima
hakkasid, siis teatas ta neile uhkelt, kuidas asjalood valgete draakonitega on.
.
Kuid nagu ikka siin elus, jõudis ükskord kätte päev, mil draakon oli vanaks jäänud
ja tundis, et see on tema elu viimane. Tal jooksis üle põse pisar mõttest, et kui ta
igavesse unne suikub, kes siis inimestele maailma ilu näitab? Kui valge draakon
niiviisi nukrutses, vupsas lähedalasuvast põõsast korraga välja üks pisikene valge
draakon ning kihutas tiibade lehvides kõrgele taevasse. Seda nähes vana draakon
naeratas ja sulges silmad: väike valge draakon valvab alati maailma, igavesti.

SISUTURUNDUS