Uus avastus: vanimad muinasjutud on pärit pronksiajast (2)

Usun küll, et muinasjutte - väljamõeldud ja hea lõpumoraaliga lugusid - räägiti juba
pronksiajal, sest kui inimene oskas tööriistu metallist põletada, miks ei pidanuks ta
intellekt ka kirjandusvallas arenenud olema. Esialgu suulisena, aga ega kirjatehnika
ja trükimasin järgi tulemata jäänud. Nagu kõik muu oma ettemääratud ajal.
.
Elas kord üks väike valge draakon, kellel oli suur mure. Nimelt polnud keegi teine
draakon valge. Teised olid mustad ja rohelised, punased ja kollased ning seepärast
narrisid valget draakonikest. Väike valge draakon oli sügavalt õnnetu. Kui läheksin
õige Maaisa juurde, mõtles väike draakon? Tema oskab mind kindlasti aidata!
.
Maaisa naeratas: Tea, väike valge draakon - sa oled väga eriline draakon. Valge on
headuse ja õnne värv, valgeid draakoneid on väga vähe. Kui sina lendad maa kohal,
siis väikesed lapsed näevad sind unes. Ja kui nad ärkavad, on neil meeles, kui ilus
maailm unes oli. Seda teadmist kannavad nad endaga kaasas kogu elu... Sellest
päevast oli väike valge draakon õnnelik. Ja kui teised draakonid teda jälle narrima
hakkasid, siis teatas ta neile uhkelt, kuidas asjalood valgete draakonitega on.
.
Kuid nagu ikka siin elus, jõudis ükskord kätte päev, mil draakon oli vanaks jäänud
ja tundis, et see on tema elu viimane. Tal jooksis üle põse pisar mõttest, et kui ta
igavesse unne suikub, kes siis inimestele maailma ilu näitab? Kui valge draakon
niiviisi nukrutses, vupsas lähedalasuvast põõsast korraga välja üks pisikene valge
draakon ning kihutas tiibade lehvides kõrgele taevasse. Seda nähes vana draakon
naeratas ja sulges silmad: väike valge draakon valvab alati maailma, igavesti.