Teisalt on rahva ootus, et nii nagu president, on tema abikaasagi rahva teenistuses ning parlamentaarse riigi presidendiga abiellunu astub otsekui uude ametisse.
Tegelikult on see aeg läbi, igal naisel ja mehel on õigus pühenduda vaid perele ja kutsetööle. Angela Merkeli teadlasest abikaasa jälgis naise ametissenimetamist vaid viivuks oma keemialabori teleekraanilt. Keegi ei surgi teda eelmise kooselu laste teemal. Kujutlegem rahulikult olukorda, kus Eesti riigipeaks saab naine, kelle abikaasa töötab näiteks tunnustatud kirurgina. Me ju ei eelda, et ta jätaks oma kutsetöö kus seda ja teist ning oleks vaid presidendi mees!
Ent juba ainuüksi presidendi abikaasaks olemine ja tema perekondlik toetaminegi on töö. Seega vaadakem asja nii, et presidendi abikaasa on töösuhtes. Töösuhtes inimest kaitseb seadus tööandja, klientide ja kaastöötajate ahistava sõnamulina eest.
Nõnda tulebki Ieva Ilvesest rääkides peale inimlikkuse ühtlasi silmas pidada reegleid, mis Eestis kõikidele töötavatele või ka tööd otsivatele naistele kehtivad. Isegi kui presidendiproua jätab teid täiesti külmaks, on hea teada, et mõnes asjas kaitseb meid, naisi, seadus, mille naised suure vaevaga ja üldse mitte asjata kätte on võidelnud.
Rahvus pole kellegi asi
Lugesin mõne päeva eest mitu korda ja järjest süveneva arusaamatusega sotsiaalmeediasse postitatud etteheidet, et ühest naisest tehakse nüüd võõra rahva ametlik esindaja. Või Õhtulehes ilmunut, et "riigipea ei tohiks endale lubada intiimsuhteid välismaa naisega". Sellised arutluskäigud ei sobi kokku 21. sajandi liberaalse demokraatiaga, need on pärit kusagilt tumedamatest aegadest. Kummastav, et mõlema ütluse autoriteks on tunnustatud naisõiguslased.
Tänases Eestis, tänases Euroopas on õigus teha tööd ja kõiki teisigi tegevusi, ilma et keegi tema rahvusest numbrit teeks, tema rahvust halvustaks või teda selle tunnuse alusel võõraks nimetaks. Loomulikult kehtib see reegel nii naiste kui meeste kohta. Tegelikult ei ole õigust rahvust isegi mitte küsida.
Näiteks ei tohi töökuulutustes esitada nõuet, et inimene peaks mingit keelt rääkima emakeelena – tähtis on üksnes keeleoskuse tase. Isegi inglise või läti keele õpetajalt ei tohi nõuda selle keele rääkimist emakeelena, nõuda võib ainiti mingit taset keeleoskuses. Rahvuse pinnalt diskrimineerimise tagajärgede meenutamiseks pole vaja minna kaugemale kui nõukogude okupatsiooniaega.
Igaks juhuks rõhutan siinkohal üle, et huumor on eraldi hapnik ja nalja võib visata kõige üle. Tigedus ei ole naljakas. Mis aga puudutab lapsi, siis nemad on erikaitse all, isegi naljade eest.
Lapsed jäetagu rahule
Kui presidendi kantselei on palju kordi kinnitanud, et Toomas Hendrik ja Ieva Ilvesel ei ole ühiseid lapsi, siis võib elu Eestis täitsa rahulikult selle teadmisega edasi minna. Kõik võimalikud esileedi varasemad lapsed ei puutu Eesti riiki ühelgi moel.
Ühtlasi ei ole vaja ühelgi ajakirjanikul läbi helistada haigustesse surnud meeste niigi paljukannatanud emasid või peresid või lapsi ja küsida, et ega teil juhtumisi ole veel ühte lapselast, teie mehel veel last või teil endal poolõde. Igaühel on kasulik teada, et tegelikult ei tohi mitte ühegi tööga seoses mitte keegi küsida teie laste kohta, ammugi mitte laste isaduse ega emaduse kohta. Oluline on üksnes see, kui hästi inimene täidab oma tööülesandeid.
Igal inimesel on õigus nii tööle kandideerides, töötades kui ka avalikkuse ees esinedes mitte rääkida, isegi mitte vastata küsimustele oma perekonnast ega selle liikmetest. Me ei ela enam sellel ajastul, kus naise saatuse määras tema perekond. Ka tööandja ei või enam eelistada lastetuid ega tõsta töövestlusel kõrvale neid, kellel on väikesed lapsed, puudega laps või kodus hooldamist vajav ema, isa või vanatädi.
Oponendid väidavad mulle nüüd vastu, et tegemist on presidendi perekonnaga ja avalikkuse huvi on põhjendatud ja meil on õigus teada jne. See on odav ja aluseta õigustus, millele vaidlen vastu, kuni oma ametikohal töötan ja hiljem tavakodanikunagi. Ka presidendi või peaministri või kelle tahes perega seotud laste õigused on kaitstud samamoodi kui näiteks mõne ajakirjaniku lapsed. Ja mul pole ainsatki põhjendust, mis õigustaks nende laste õiguste jalge alla trampimist.
Ma ei räägi praegu ja allpool ühestki konkreetsest juhtumist, aga meenutan veel ühte naiste õigust – lapse isadust ei pea naine üldse lapse sünnitunnistusele märkima. Seoses näiteks kunstliku viljastamise üha laiema levikuga on see osa juhtudel juba võimatugi või lausa keelatud. Spermadoonoril on õigus mitte olla seotud lapse isadusega, ühtlasi ei tohi ta nõuda ema või lapse isiku kindlakstegemist ega enda isaduse määramist. Isegi kohus ei tohi lapse põlvnemist sugurakudoonorist tuvastada. Ükski mees ei saa ennast lapse isaks nii-öelda pressida, sest isaduse omaksvõtuks on vajalik eelnev lapse ema nõusolek. Ja nii edasi, see pole mingi moodsa aja röögatus, see on üle saja aasta vanune praktika. Uuringud on näidanud, et suur osa vanemaid ei räägigi oma lapsele kunstliku viljastamise episoodist ja ammugi pole sellesse teemasse asja kõrvalseisjatel või meedial.
Veel üks asi. Lahutatud naistel on samuti kõigutamatu õigus inimväärsele eraelule. Võimatu on uut elu alustada, kui igal kohtingul seisab keegi kaameraga juures.
Head eesti inimesed, andkem nii iseendile kui ka oma kaasteelistele alanud aastal aega astuda üks samm korraga ja käia oma rahumeelset teed. Andke aega teha iga samm ilma eelarvamusteta kaasinimese rahvuse, perekonnaseisu, elukaaslase, laste, vanemate, õdede-vendade, kõikide endiste või soo kohta. Head uut aastat!
Kommentaarid