LISA KOMMENTAAR
8. detsember 2020, 08:56
Rahulikku kulgemist teispoolsuses! Olen ikka imestanud meie võimsate naiskirjanike elujõudu. Ka I. Lember, A. Pervik, L. Hainsalu. Imetlusväärne mõtteselgus, tervis kõbus, ei karke ega isegi vist prille. Õnnelik vananemine, oled nagu puu: lihtsalt ühel hetkel saab elumahl otsa
3. jaanuar 2016, 05:23
sellise tiitli on ta teeninud oma mitte ammu ilmunud "memuaaridega" , kus on jälk lugeda kuidas ta halvustab inimesi ; võimalik ,et vanemad inimesed muutuvad seniilseks aga et Kult.Kapital selliseid lugusid laskis vorpida, HÄBI, HÄBI ! Selliste ilmutiste järgi ei peaks teda üldse trükitama ja meedias laskta paista !
2. jaanuar 2016, 13:11
Kas need peaksid oskama last armastada? Neile ei seostu armastusega ei rohkem ega vähem kui kepp.
10. jaanuar 2016, 14:31
tema heas peres on ju juhtunud nii, et armastus ühe lapselapse - poja osas kadus ära kuskile.... ehk meedia puudutaks ka seda ( oli see vist pojapoeg ?) , seega pole nii ideaalne see värk sugugi.....
31. detsember 2015, 17:52
läks prügikasti peale esimest lugu mõtlesin et loen lapsele nostalgiat feministlik mürk
31. detsember 2015, 17:43
Lugedes "Väikesi võlillesid" tundus, nagu oleksin astunud oma lapsepõlve. Minu lapsepõlv oli küll pisut vaesem, kuid ometi on see raamat üks paremaid, mida eesti kirjanduses lugenud olen. Nii tahaks Heljo Männale kohe päriselt kalli teha.
31. detsember 2015, 10:01
Olen lugenud vanaproua mälestusraamatuid. Lapsepõlveraamat "Väikesed võililled", edasi ka muud memuaarid. Kui Heljo kõik ausalt ära rääkis, siis polnud tal endalgi lapsepõlves mõistmist. Omaenda lapsi kasvatades tuli mõnigi kord kibedusega tõdeda, et .... Kuid just vanad head raamatud aitavad elu mõista ja eluga leppida,.
31. detsember 2015, 09:23
Jah minu naabripoisid tulevad samuti minu vanainimese juurde ,et kallistust saada .Kahju kohe nendest .Kallistan neid alati ja leian alati millega neid roomustada .Head ja toredat uut aastat ja emad leidke aega ,et lapsi kallistada .
31. detsember 2015, 08:26
Igatsen tagasi aega, kui lasteraamatud olid olulised, (sest elektroonilist pudi-padi polnud saada või polnud neid veel olemaski) , Heljo Mänd, Ellen Niit, Silvia Rannamaa jpt on justkui mu teised emad, tugi-isikud, lisaks Lindgren ja Tove Jansson ja Viplala autor ja Totu Kuul jne. Tahaks olla ikka veel laps ja lugeda häid lasteraamatuid, kus ridade vahel sees suur elutarkus, ühiskonnakriitika, eestikaõpetus jne. Praegu on lasteraamatud nii pinnapealsed: nalja ja äktsönit peab olema, et laps jumnalapärat igavust ei tunneks. Aga just see nn igavushetk loob pinna süvenemiseks.
31. detsember 2015, 08:08
Lapsed vajavad vanaemade armastust, aga kahjuks vanavanematel pole selleks aega.
Ma rendiks lausa mõne toreda elukaga memme kes lastega tarkused jagaks.
Ma rendiks lausa mõne toreda elukaga memme kes lastega tarkused jagaks.
KOMMENTAARID (13)