Inimesed

Noor loodusfotograaf Hans Markus Antson: "Mulle meeldib loodus, ja alles siis tuleb fotograafia. Nimetangi oma retki ikka rohkem loodusmatkadeks." (14)

Marge Sillaots, 22. detsember 2015, 12:27
EESTI METSADEST POLAARALADELE: kevadel ekspeditsiooni käigus Norra sõitev Hans Markus tunneb eelkõige sümpaatiat looduse vastu, siis järgneb fotograafia. Tuleval aastal loodab ta aga Eesti metsade asemel püüda fotole põhjataeva virmalised.Foto: Alar Truu
Kuidas me koos Hans Markusega põdrajahil käisime

Õues on pime ja kell näitab 7.20, kui stardime koos fotograaf Alariga toimetuse juurest, et võtta peale hiljuti Fjällräven Polar ekspeditsiooni konkursi võitnud loodusfotograaf Hans Markus Antson. Hommikupimeduses ootab ees retk Tallinna lähistele metsa ning Viru rabasse, lootuses püüda pildile mõnigi metsloom, puhudes selle kõrvale juttu Hans Markuse tegemistest ning armastusest looduse ja loomade vastu.

Jutu poolest ei omistaks Hans Markusele tema elatud aastaid (neid on tal 20) − oma kõnes on ta kindel, arukas ning reaalselt puutunud kokku looduse eri tahkudega.

Teel esimesse sihtpunkti − Jõelähtme metsadesse − räägib Hans Markus, et tegelnud on ta loodusfotograafiaga kaks aastat. Poolteist, kui päris aus olla, kuna esimesed pool aastat uuris ta pigem seda, kuidas tolles maailmas orienteeruda.

"Olen ise linnast, mistõttu pidanud kõik kohad ise välja otsima, et kõik käimised selgeks saaks," ütleb ta.

Teavet, kuhu metsa ja milliseid loomi otsima minna, saab noormees tuttavatelt jahimeestelt, otsib ka ise ning ei pelga abi paluda teistelt tuntud fotograafidelt, sest "siis olen vähemalt küsinud, ükskõik mis see vastus on". 

Ta jääb tagasihoidlikuks ja teiste Eesti loodusfotograafidega end ei võrdle: "Mulle meeldib loodus, ja alles siis tuleb fotograafia. Nimetangi oma retki ikka rohkem loodusmatkadeks."

Üks asi saab kohe selgeks − fotoaparaadita Hans Markus metsas käia ei oska, vähemalt nii ta väidab korduvalt.

Põdrajaht

"Olen põtru varemgi näinud, kuid iga kord mõne isendiga kohtudes meenub mulle tegelikkus, kui suured loomad põdrad ikka on," tõdeb Hans Markus särasilmil. Põdraloendur näitab pärast aastat, et Hans Markus on: 1) pääsenud päris lähedale neljale põdrale, 2) suure loomaga kokku kohtunud üle 15 korra.

Kuna elu viis Tartusse, kust Hans Markus pärit, tagasi õppima ökoloogiat, leiab teda uitamas ka sealsetes metsades. Kui teinekord Emajõe luhtadel mõni põder liigub ja tema kannul väike kogu, siis teate, kellega tegu.

Jõuame metsa ning pimedus on asendunud hämarusega. Auto vuriseb vaikselt metsa vahele ning algab loomajaht, vereta. Paremale-vasakule vaadates märkab silm ühel hetkel kaugel kraavis kaht tumedat kogu. Auto peatub, Hans Markus haarab oma tehnika ning suundub vaikselt uurima, kellega tegu.

Ausalt, treenimata silm ei seleta ikka midagi, aga kogenum teab, kuhu ja kuidas vaadata. Fotolt selgub hiljem, et kaks metskitse uudistasid meid sama hoolikalt kui meie neid. Kohtumine jääb üürikeseks, kuid mitmel korral märkan end mõtisklemas, kes tegelikult keda metsas vaatleb: meie loomi või loomad meid?

Hans Markus seletab vahepeal, et loomad tegelikult väga autosid ei karda (sest inimeste lõhn nendeni ei jõua), kuid see ei ole vabandus, miks minna metsa alla autoga sõitma.

Paarkümmend meetrit edasi uurib linnast saabunud kolmikut veel üks tume tegelane. Kes oli kitse kohta liiga tume, kuid põdra kohta liiga väike. Lõpuks saab selgeks, et tegemist oli ikkagi kitsega.

Kui metsa vahel ringi sõidame, küsin Alarilt, kas temal ka hasart loomade otsimisel tekib. Alar noogutab: "Muidugi!", kuid lisab pisut kurval toonil, et peab teed jälgima (ta istub roolis). Looduses looma märkamine on tõepoolest omamoodi õnnemäng ning kaasa ei aita seegi, et silmad tahavad iga teise tumeda kuju lugeda mõne looma arvele.

Tuleb välja, et hoolimata hästi valitud kohast ja enam-vähem soodsatest tingimustest polegi põdraga kohtumine sama lihtne kui valijatega. Paku sa majoneesi või küpsiseid, põder sellest ei hooli ning ei soovi ka portreefotot.

"Kõige suurem asi on see, kui üldse looma näed," tõdeb Hans Markus metsasõidu lõpuks.

Väljume Jõelähtme metsast ja kell näitab 9.50: oleme pildile saanud kaks kitse ning ühe kitse, kes meenutab põtra, aga on vist ikka kits. Olgu ta siis põderkits!

Polaarreis

Nagu eksperdid ikka, avastavad fotograafid Hans Markus ja Alar teel Viru rabasse ühise keele − fotograafia. Kui objektiivide millimeetrid ja muud parameetrid selgeks tehtud, võetakse suund sinna, miks meeldib ühele loodus, teine eelistab inimesi. Hans Markus sõnab, et kuigi ta vahel ikka sõpradest pilte teeb, eelistab ta siiski loomi ja loodust.

Kuniks sõidame, on viimane aeg rääkida polaarkonkursist, mille Hans võitis ligi 57 000 häälega (täpsemalt 56 854) ning millele andis hoogu juurde isegi president Toomas Hendrik Ilves oma Facebooki lehel.

 

Eesti lipp lähebki polaartundrasse! Elagu Eesti!Head sõbrad, raske on väljendada uhkust ja tänulikkust, mida tunnen...

Posted by Wildlife Photography by Hans Markus Antson on Thursday, December 10, 2015

Fjällräven Polar ekspeditsioon alustab tuleva aasta kevadel. Matkatakse koos kelgukoertega 300 kilomeetrit läbi tundra. Ekspeditsiooni koduleht ütleb, et see on võimalus tavalistele inimestele näha, kui imeline on loodus talvel. Tingimused kaugel Norras on Hans Markusele meeltmööda, sest enda sõnul "jätavad soojad maad teda külmaks" ning "Norras saab pildistada virmaliste mängu".

Konkursi avastas tegelikult üks Markuse kooli kunstiõpetaja, kes talle Facebooki lehele kirjutas, et noormees osalegu, küll ta hääli saab! Osales, ja saigi!

Hans Markus tänab siiralt inimesi, kes võtsid vaevaks tema poolt hääletada. Konkursi ajal sai ta toetust avaldavaid kirju nii eestlastelt kui ka väliseestlastelt.

Viru raba

Vahepeal oleme vuranud Viru rabasse, mille ümbrust on Hans Markus lahti mõtestanud ka rabamatkajatele. Ta jõuab kiita raba värve, kauneid laukaid ja ühe Eesti fotograafi fotot sealsest laukast, mis jõudis ka National Geographicusse. Kunagi loodab ta saada sama ilusa kaadri.

Kui Hans vanemaks saab, võiks temast vabalt saada muhe jutuvestja, kelle järel lapsed ja ka vanemad looduses ringi käivad ja kuulavad, kuidas põder puu tagant piilus või karu terekäppa anda tahtis − potentsiaali selleks on.

Looduses olles lülitab Hans Markus end tsivilisatsioonist välja. Kui pärin, kas tema, nagu inimesed enamasti, ei karda oma mõtetega üksi jääda, vastab ta eitavalt. See ongi hea aeg, mil asju selge(ma)ks mõelda. Ühe korra üritas ta varjes olles ka kooli jaoks matemaatikat lahendada, ent sellest ei tulnud väga midagi välja.

Koos Hans Markusega kipuvad metsa ja rappa tahtma ka tema sõbrad, kuigi niisama agaralt kiputakse unustama, et kui fotolt vaatab vastu kaunis kaader, ei pruugi päris elu sellele vastata.

"See ei ole nii glamuurne nagu piltidel," naerab Hans Markus, et tegelikult võib ta teinekord tunde jalutada niisama, vaadata ringi ja mitte midagi pildile saada. Võib ette tulla ka ettevaatamatuid olukordi või kohtumisi, mistap peab alati sõpradele selgeks tegema, milline on metsaelu tegelikkus.

Kõige pikema matka kilometraaž jääb 125 kanti, kuid Hans Markust see ei morjenda − ta on tegelnud jalgrattaspordiga, seega küsimus polegi alati niivõrd distantsis, vaid pigem tõigas, et foto- ja matkakott lisavad korralikult kaalu.

Küsin, kas noor loodusfotograaf loomadega kohtumist ei karda, et kas metsas hirmu ei teki. Ta vastab eitavalt, kuid lisab siis, et omad hirmud on muidugi. Vältimaks ootamatusi, loeb ta palju ja üritab loomade hingeeluga sinapeal olla.

Kell on vahepeal saanud 13 ning selja taga on põdrajaht ning tutvumine rabaga, kus ootas Hans Markust vastupidine olukord − tema istus kaamera ees ning valmisid portreefotod. Erinevalt põdrast oli Hans Markust palju lihtsam fotole saada. Tulemusega jäävad kõik rahule.

Aeg on lahkuda Viru rabast tagasi pealinna. Autos ütleb Hans Markus veel, et raamatuid lugedes võtab imestama, palju loomi Eesti metsades on, ent tegelikkuses näeb peale põtrade, rebaste, karude ja kitsede ikka teisi väga vähe, kui üldse.

Kuigi jäime sensatsiooniliste kaadriteta, tõdeb väsinud, aga rahulolev Hans Markus: "Kui poleks läinud, oleks jäänud kripeldama. Mis oleks, kui ..." Tegelikult on taolised (lau)päevad tema sõnul head ka eeltöö tegemiseks.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee