ENNO SELIRANNA LAHKUMINE: "Ta läks, naeratus huulil." (8)

"Isa jääb mu kujutlusse ikka kas nukunäitlejana või mänguhimulise ja emotsionaalse poisina. Teisalt aga sügavalt isamaalise mehena, kelle jaoks Eesti oli midagi suurt ja püha," meenutab telerežissöör Elo Selirand oma isa Enno Seliranda, kes täna Tallinnas Jaani kirikust viimsele teele saadetakse. 

Enno Selirand oli mees, kes lõi käed ja ka oma oskused külge igale asjale, mida ta väärikaks pidas. Ajas oma asju iga inimesega, kes neid tahtis ja oskas ajada. Enno oli alati esirinnas, jäädes samas oma tegudes kõikide varju.

Ta lahkus ajal, kui tal tavaliselt oli kõige kiirem. Punane mantel ja habe jäävad sellel aastal – nagu eelmiselgi – tema suurde ja alati sisukasse kohvrisse. Enno oli ju teatrikooli puudutusega mees, ta nühkis koolipinki koos Jüri Krjukovi ja Urmas Kibuspuuga ikka samas ja legendaarses 7. lennus.