Melodraama-skemaatilisus on kergesti nähtav võrdluses. Võtame või "Heliseva muusika". Nii siin kui seal sarmikas, aga veidi ekstsentriline peateglane, nii siin kui seal kari nunnusid lapsi, seal pahad fašistid, siin pahad enkavedistid, nii siin kui seal neiu, kellel alguses pole mingit, šanssi, aga pärast võtab peategelase endale, nii siin kui seal õnnelik, aga reaalsuses väga ebatõenäoline pääsemine. Kas aitab loetelust? Isiklikult mulle oleks pilt olnud täiuslik, kui lõpus see pisuke tügrukutirts oleks täismehekasvu venelase mõõga otsa torganud ja üle õla nurka visanud. Nii et arenguruumi veel on.
Filmimaailm on hämmastav. Ilmselt pole mingit seost kunstilise taseme ja auhindade vahel. Äriosavus, ei muud. Mõelda vaid, et soomlaste oma filmid pole kunagi nii kaugele jõudnud. Kasvõi Kkaurismäe omad, kui esimesi meeledtulevaid nimetada, mis on selle primitiivse melodraama-tüüpskeemiga Vehklejaga võrreldes tõelised pärlid. Kui just asjatundjaid mingeid erilisi detaile ( näiteks hea valgustaja, riietaja või autojuht) ei väärtusta ja nende põhjal filmi headust ei hinda. Mage see kinomaailm. Aga ehk saab sarmikas peosaline nüüd mingi hea pakkumise.
KAURISMÄE FILMID ON KARMID JA LOOTUSETUD. KUIGI HEAD.VEHKLEJA ON SIISKI HELGE MUINASJUTT. INIMESED TAHAVAD, ET FILM ANNAKS LOOTUST JA JULGUSTAKS ELAMA.
Kahju muidugi, et Eesti film järjekordselt auhinnatuks ei osutu, sest võidavad filmid, mis käsitlevad holokausti, rassismi, võõraviha, immigrantide rasket elu jne.
KOMMENTAARID (7)