Edgar Savisaar | Virumaad rünnatakse, kordan, Virumaad rünnatakse! (82)

"Meie fosforiidivarud on Euroopa suurimad. Nende kasutamiseks on praeguseks olemas tehnoloogiad, mis ei kahjusta keskkonda." Need sõnad ütles rahvusringhäälingu uudisteportaalile poolteist aastat tagasi Tartu ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets. "Kuna fosforiidipuudus maailmas aina kasvab, siis fosforiit läheb nii kalliks, et see võib Eestile muutuda väga oluliseks sissetulekuallikaks," lisas professor. Nentides samas, et fosforiidi teema saab veel mõnda aega olema poliitiliselt väga tundlik, aga probleem laheneb põlvkondadega, sest "praegu on võimul see põlvkond, kes mäletab fosforiidisõda ja Eesti iseseisvumist. See on poliitiline tabuteema." 

Uinutamistaktika 

Ei ole kindel, et praegu võimul olev põlvkond fosforiidisõda eriti mäletab. Septembris 1979 sündinud peaminister Taavi Rõivas oli fosforiidisõja tulisematel aastatel 8–9aastane algkoolipoiss. Aga Rõivaski oskab guugeldada ning kahtlustan, et fosforiiditeemaga on nii tema kui ka teised reformistliku ühiskassa pidajad end juba aegsasti kurssi viinud ja isiklikud kasud välja arvestanud. Mina ja paljud teised, kes mäletavad toonaseid aegu ja argumente hästi, panevad juba pikemat aega tähele, kuidas tasa ja targu kujundatakse ühiskonnas valmisolekut teha teine katse Virumaa fosforiidi kallale minekuks.

Fosforiidisõjast saab varsti kolmkümmend aastat, aga teesid on ikka samad. Rahustatakse: ainult uurime, siis vaatame. Loe: täna uurime, homme kaevandame. Kinnitatakse: see kõik on rahva, eriti Virumaa rahva, hüvanguks. Loe: pigem sügelevad mõnede poliitikute ja nende äripartnerite kaukad uue kõliseva järele! Uinutatakse: tänu moodsaimale tehnoloogiale ei ole mingit mõju Virumaa loodusele, iga viimane kui samblatuust jääb sama koha peale.

Probleem on selles, et sel korral võib selline rahustamise ja uinutustaktika isegi tulemuse anda. Ajad on rasked, inimestel on palju tegemist, teravaid teemasid on õhus niigi rohkem kui üks. Valitsus ei muretse eriti oma reitingu pärast, see on niigi nullis. Mentaliteet sarnaneb üheksakümnendatega – valitsejad kahmavad, mis pihku sattub, koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Aga see karavan ei tohi edasi minna.

Kui näiteks erastamisest tekitatud kahju on tagasi pööratav (Eesti Raudtee ostsime tagasi!) ja halvasti juhitud riigiettevõtetest kõrvale pandud miljonid saab uute ausate juhtidega tagasi teenida, siis keskkonna rikkumine on korvamatu kahju. Endist olukorda enam ei taasta. Et teema aga edasi idaneb, siis on kindel, et mingile ärimeeste ja poliitikute seltskonnale tundub fosforiiditeema väga perspektiivse äriideena. Küll nad oskavad toimetada, vajadusel sokutavad ajakirjandusse "sõltumatute ekspertide" arvamusi, et see on ainus päästerõngas Eesti rahvale.

Siis tuletame meelde, et ka euro pidi tooma enneolematu välisinvesteeringute laine, majanduskasvu ja töökohad. Nii kinnitasid kõik. Ja hinnatõusu ei pidanud tulema, kaupmehed andsid kikuka. Kuid majandus kidub ja kidub ning töökoha järele on üle 100 000 kaasmaalase läinud Soome, Rootsi või kaugemale. Vahepealsete aastate hinnarallist rääkimata. 

Fosforiit pole meie Nokia 

Minister Marko Pomerants on ajalehes lubanud, et lähimatel aastakümnetel fosforiiti kaevandama ei hakata, kuid asja uurida on tema arvates ikka vaja. Milleks on vaja uurida, kui pole plaani kaevandada? Keegi ei küsi. Pomerantski saab aru, et lihtsalt see asi ei läheks ning ütles oma ametisse astudes antud intervjuus: "Kui hakkame rääkima kavatsusest kaevandada fosforiite või metalle, siis tuleb arvestada vastuseisuga." Lisades samas: "Kõik sõltub edaspidi sellest, milline on mõistlik aeg ja kui suur peab olema see vajadus."

Fosforiit ei ole kindlasti Eesti Nokia ja rikkaks see meid ei tee. Pean silmas rahvast. Teatud ärimeestele ja mõnedele poliitikutele võib see olla väga heaks teenimise võimaluseks. Olen päris kindel, et siinkohal kikitab kõrvu ka perekond Rosimannused. Keit endise keskkonnaministrina on asjaga kindlasti kursis ja ilma Michali/Rosimannuse tandemi heakskiidu ja huvita selliseid asju Eestis ette ei võeta.

Kõigi meie – kes me Virumaast ja Eestimaast hoolime ja oma loodust kogu rahva ning tulevaste põlvede rikkuseks peame – kohus on uus fosforiidisõda vajadusel vastu võtta ja võita.