Inimesed

Bruno O’Ya elulõpp: "Mul ei ole enam õieti kusagil elada, mul ei ole raha ja mul ei ole üldse süüa!" (140)

Urmas Vahe, 5. detsember 2015, 06:00
MÕTLIK HETK: Bruno O’Yal tuli neid ette tihemini kui tavalisel eestlasel. Foto: Ria Novosti / Scanpix

Nõukogudeaegse Eesti-Poola filmistaari ellu mahtusid tohutu menu aastad ja elulõpp viletsuses.

Bruno O’Ya oli üks väheseid filmi- ja muusikategelasi, kes suutis end 1960. aastatel Eesti NSV piiridest välja murda. Kodumaale naasis ta alles pensionipõlves, kuid õnne see talle ei toonud. "Mul ei ole enam õieti kusagil elada, mul ei ole raha ja mul ei ole üldse süüa," mäletab vennanaine Marta Oja ühte Eesti-Poola filmitähe ja muusiku elu lõpuaastate telefonikõnet. Lõpuks pidigi kunagi kogu sotsialismileeri naisi hullutanud mees süüa hankima supiköögist.

"Lenda, lenda, hiigellind…" See oli Bruno O’Ya (1933–2002) üks kuulsamaid laule Eestis. Möödunud sajandi keskpaiga meheilu ideaalkuju oli Eesti-Rootsi juurtega pealinlane, Westholmi gümnaasiumi poiss, kes oleks võinud läbi lüüa igal alal. Eriti rabavat minekut näitas ta korvpallis, kui juba noorteeast oskas liita enam kui kahemeetrisele kasvule suurepärased tehnilised oskused ja venitada end nõnda Nõukogude Liidu juunioridekoondisesse.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

23. detsember 1999, 00:00
Bruno O`Ya vaimuskandaal

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee