Eesti naine kasvatas Malis üksinda üles kolm poega (24)

Mali on kõrberiik keset Saharat Nigeri jõe kaldal, kus kunagi ammu asus kogu Põhja-Aafrika intellektuaalne ja ärialane tõmbekeskus. Keset kõrbe asuvas Timbuktu ülikoolis õppis juba 12. sajandil 25 000 üliõpilast kogu Aafrikast. Kuigi Timbuktu Sankore ülikool tegutseb ka praegu, on Mali impeeriumi hiilgeajad jäänud minevikku ning Malist on saanud maailma vaesemaid ja piiratumaid riike.

Vaid iga kolmas malilane oskab lugeda-kirjutada, keskmine eluiga on riigis ainult 50 aastat ja poole 15-miljonilisest elanikkonnast moodustavad alla 12-aastased lapsed.

Mali on maailmas erandlikke riike ka selle poolest, et seal toimub tänini orjapidamine – arvatavalt elab üle 200 000 malilase oma isanda omanduses.

Just sellisesse riiki kolis 1968. aasta suvel äsja Moskva ülikoolist sisekujundaja diplomi saanud Eva koos sama ülikooli teede- ja sillaehitusinsenerina lõpetanud abikaasaga. „See oli meeletu armastus. Ta tuli mu ellu läbi Bachi muusika, klassikakontsertide ja lõputu intellektuaalsuse. Ta oli erinev kõikidest teistest õpingukaaslastest. Ega ta palju rääkinudki, lihtsalt tuli!” meenutab Eva eredaid hetki poole sajandi tagant. „Ma ei teadnud isegi seda, et ta oli pärit kuninglikust suguvõsast. Alles kohapeal selgus, et ta isa oli ühe Mali äärealal asuva regiooni pealik,” tunnistab Eva.

Päevapealt üksikema

Mali valitsuselt saadud loaga õnnestus noortel Moskvas abielluda. Malisse kolides oli neil kaasas ka esimesi samme tegev poeg. „Ma ise seda veel ei teadnudki, aga esimesel kohtumisel uute sugulastega ütlesid terava pilguga naised, et olime juba neljakesi,” meenutab Eva, kellel sündiski peatselt teine ning kohe seejärel kolmas poeg.

„Kolmas tuli ilmale Prantsusmaal, kui olime abikaasaga Versailles’s doktorantuuris,” lisab ta. Eva räägib abikaasast, kelle andekus oli nii enneolematu, et Prantsuse professorid tunnistasid: sellist inimest pole siin varem nähtud! „Abikaasa sai juba enne kraadi kaitsmist tööpakkumisi üle kogu maailma. Kuid siis läks kõik teisiti. Raske haigus viis ta kaas paari aastaga,” tõdeb Eva.

Niisiis oligi Eva kolme väikse piimakohvipruuni poisiga üksinda uuel kodumaal. Eestisse teda ei lubatud, sest välismaalasega abielludes oli ta reetnud nõukogudemaa (Eestisse pääses ta alles 30 aastat hiljem, 2000. aastal). Mali kombe kohaselt pakkus abikaasa vanem vend Evale võimalust tulla tema teiseks naiseks, kuid Eva loobus sellest ja otsustas ise hakkama saada. Ta pühendus tööle õpetaja ja kunstnikuna, poiste kasvatamisele ning kodu rajamisele. „Otsustasin, et teen kõike nii, nagu süda ütleb ja nagu ma tunnen. Ehitasin sõna otseses mõttes oma kätega üles maja. Koos poistega vormisime ja kastsime telliseid. Aastatega saime imeilusa kodu, rajasime kauni aia.”

Tähtsa rolli omandas haridus. “Õpetajatöölt saabusin tihti alles hilisõhtul. Selleks ajaks olid poisid koolitükid valmis teinud ja kandsid mulle ette. Tuttavad küll manitsesid, et mis ma lapsi piinan, nad ju isegi targad, aga minu jaoks oli haridus üks tähtsamaid asju ja seda pidin ma oma poegadele andma teisiti kui Malis kombeks,” jutustab Eva.

Lapike Eesti mõtet

Ta lisab, et tava- ja kunstikoolis töötades nägi ta laste kaudu ära Mali rahva ja ka koorekihi põhja ning teab seepärast, mis on selle õnnetu riigi vaesuse ja allakäigu põhjus. „Nende jumal on raha. Nad ei taha teha tööd, ka enda jaoks mitte, sest kuskil mõttemaailmas istub, et töö on orjade jaoks. Orjatöö aga ei tasu ennast ära, mitte iialgi! Ja seepärast see maa ei lähegi edasi. Ka kogu abiraha kaob lihtsalt ära nagu vesi kuumal kerisel,” nendib ta.

„Malilaste unistus on saada endale uhke auto, aga fakt, et selle omanik ei oska lugeda ja viskab oma prügi maja ette tänavale, ei häiri kedagi. Šikis kostüümis kõrgharidusega naisametnik võib pidada abirahadega korraldatud konverentsil ettekande kohustuslikust põhiharidusest, kuid asjaolu, et samal ajal hoiab ta oma kodus lapsi kaks alaealist orja, kes kooli ei pääse, ei häiri teda karvavõrdki,” kirjeldab Eva malilaste silmakirjalikkust.

Oma poegadega on ta rahul. Üks neist on jurist rahvusvahelises organisatsioonis, teine kullakaevanduse finantsdirektor ning kolmas kuldsete kätega IT- ja pillimees. „Eks mul oli üsna raske aktsepteerida nende abikaasavalikuid, aga pidin mõistma, et see pole enam minu, vaid nende elu. Nad käivad mul sageli külas ja püüan siis ikka viia lapselapsi raamaturiiulite juurde, aga ega neid see eriti ei köida,” tõdeb Eva elu kulgemist oma rada pidi. „Ma ei saaks muuta teist maad oma soovide järgi ja seda ma pole iial üritanudki. Iga maa rahvas peab ise oma olevikku ja tulevikku kujundama ning siin ei saa väljastpoolt tulijad õpetada.”

Oma eluga on aga Eva rahul. „Olen siia ehitanud kodu ja mul ei ole midagi ette heita, et ta on siin. Just hiljuti, kui noorem poeg jälle külas oli, võttis ta mul õlgade ümbert kinni ja ütles: kõige tähtsam asi elus ongi ema!” räägib Eva.

Ta on õnnelik. Eesti aukonsulina on tema kodu alati avatud kõikidele eestlastele, kes Sahara äärele satuvad. Seal on kogenud lapikest mõttelist Eestimaad nii meie kaitseväelased, ministrid kui ka tavalised rändurid.

----------------------------------------

Peeter Vähi valas fula eepose oratooriumiks

Sügise hakul tõi maailmarändurist helilooja Peeter Vähi Vanemuise ja Estonia kontserdilaval kodumaise publiku ette oma uudisteose „Müstilisel Kaydara-maal”, mis sündis Eva Diallo antud niidiotsast.

(Foto autor: Teet Malsroos)

Aastatel 2012–2013 läbis Peeter Vähi suurel Aafrika rännakul koos lähedaste kaaslastega 24 riiki. Just ootamatu kohtumine Eva Dialloga Malis, kus reisigrupp peatus lühikest aega Elevandiluurannikul toimunud autoavarii tõttu, juhatas heliloojale kätte niidiotsa, millest oratoorium idanema läks.

Eva tutvustas Peetrile Mali „Kalevipoega” ehk rahvapärimusel põhinevat eeposesarnast jutustust kolmest sõbrast, kes rändasid paljutähenduslikule Kaydara maale, et vaadata, kes neist suudab läbida kiusatused ja katsumused ning jõuda välja tõe – ehk tarkuse juurde. Teos, mida Lääne-Aafrikas iidsetest aegadest elanud fulanid ehk fulad olid põlvest põlve edasi andnud suulise pärimuse kaudu ja mille tänapäeva Mali kuulsamaid kirjanikke Amadou Hampâté Bâ (1901–1991) pani 1969. aastal ka paberile, oli Eva juba aastaid tagasi eesti keelde tõlkinud.

„Tõlkisin selle oma poegade jaoks. Nii sain õpetada neile eesti keelt, aga samas ka nende kodumaa Mali kultuuri ja rahvapärimust. Lugesime seda õhtuti koos sadu kordi ning leidsime sealt alati mõtteid, mida arutada ja millest õppida,” meenutab Eva.

Aktuaalne ka Eestis

Kaydara lugu räägib sellest, mis on elus tegelikult tähtis. Kolm sõpra on teel inimsilmale nähtamatu teadmiste ja kulla jumala poole, et saada teada midagi sellist, mida teised ei tea. Katsumusi läbides suudab aga vaid üks rändajaist, Hammadi, järgida loodusseadusi, kainet mõistust ja esivanemate elukogemust, mistõttu avaneb talle ülim õnn ja õigus valitseda teisi.

Põhiline, milles Hammadi ülejäänud kahest sõbrast teisiti talitab, on rikkuse kasutamine. Kaydara jagab kõigile kolmele rändurile rohkelt kulda, kuid vaid Hammadi mõistab, et kulla ainus väärtus on hankida selle abil teadmisi. Kaasrändurid on aga sülle sadanud rikkusest nii pimestatud, et mängivad maha oma võimaluse jõuda tõeliste väärtuste juurde.

Peeter Vähi oratoorium, milles lõid kaasa ooperisolistid, Eesti riiklik sümfooniaorkester, Ellerhein ja Eesti rahvusmeeskoor ning millele lõi videokujunduse Jaanus Nõgisto, pakkus nüüd ka eestlastele võimaluse erinevate meeltega kaasa elada „Kaydara” eepose sõnumile, mis on ju aktuaalne ka siin põhjamaal 21. sajandil.

Eva Diallo tõlgitud tekste esitas jutustaja rollis Tanel Padar. Teose esietendusel Estonia kontserdisaalis oli kohal ka Eva Diallo. Ta tunnistas, et teos oli väga mõjuv. Oratooriumi salvestis ja Eva tõlgitud eestikeelne „Kaydara” ilmuvad peatselt.