Pildikesi Tondirabalt ehk Piilume kongressi kulisside taha (29)

Keskerakonna kongressist on räägitud meedias nädalaid. Viimasel ajal köeti õhkkond nii kuumaks, et ei teadnud enam milliseid relvi vastase jaoks kasutatakse. Kül tulid välja Edgari surma sõnumid, Toobali saunaõhtud jne.

Seetõttu oli jäähalli kogunenud seltskonda eriti huvitav jälgida. Kuivõrd hääled jagunesid suhteliselt võrdselt oli närvilisust märgata omajagu.

Mida ma siis koha peal nägin? Keskerakonna esinduspaar Sarapuu pakkusid mulle erilist huvi, sest olin päeval jahmatusega televiisorist näinud, et proua oli Kadri Simsoni poolt ja härra Edgar Savisaare tuline toetaja. (Arvo Sarapuu on Tallinna abilinnapea ja Kersti Sarapuu on Riigikogu liige.)

Mõneti meenutas selline käitumine malepartiid, kus perekond Sarapuu oli n.ö. kahvli tekitanud. Võit sellele perele oli ju garanteeritud ükskõik kumb kandidaat oleks saanud Keskerakonna esimehe koha. Kaval, kas pole? Või äkki tõesti tülitsesid nad selle valiku tõttu igal õhtul kodus... Hea uudis on see, et Arvo töökoht kindlasti abilinnapeana nüüd säilib!

Saal tundus olevat suhteliselt hõre, kuigi öeldi et kongressil oli kohal 1051 hääletajat. Päris palju oli kohal ka meedia esindajaid, kes tegid kongressist veelgi suurema sündmuse kui see tegelikult oli. Üks asi on saali täis rahvast, aga teine sähvivad välklambid ja umbes kümmekond telekaamerat, mille objektiivid olid igasse suunda sihikul.

Kindlasti tuleb mainida ka seda, et saalis oli päris jahe, sest jää oli kaetud mustade mattidega ning oli tunda, et tegu on ikkagi uisuväljaga. Kolleeg Jüri Muttika ja teised meedia inimesed ütlesid, et nad olid endale nimme valinud selga suusariided, kuna teadsid et Tondiraba jäähallis saab olema jahe.

Just külma tõttu käiski suurem sumisemine jäähalli kohvikus, kuhu minagi suundusin õige pea kuuma teed jooma. Üllatusena nägin, et ma ei olnud ainus, kellel jahe hakkas. Kohvik oli paksult rahvast täis ja keegi ei häbenenud kangemat kallata. Kui härra minu ees küsis kella poole seitsme paiku õhtul konjakit, teatas barman talle, et konjak on juba otsus. See eest jätkus viskit, mida nüüd vähemalt kahekümne pealine järjekord soovis.

Vaatasin silmanurgast, kes siis kohvikus istusid. Heimar Lenk hoidis omaette.

Taamal istus Erki Savisaar koos Kadri Simsoniga ühes lauas. Kui Kadri tundus olevat elevil, siis Erki oli nagu vana rahu ise. Muheles ja naeratas ning kulm ka ei liikunud.

Kui Kadri lauast lahkus tuli tema asemele Erki juurde Aadu Must, kes rüüpas Nestle jääteed. Ka Must tundus Erki Savisaarega sõbralikult läbi saavat. Muide unustasin märkida, et Erki tundis huvi, kuidas Kadri oma nime Keskerakonna salli peale sai...täpsemalt, mis tehnikaga oli see tikitud.

Muide Kadri toetajaid eraldusid massist peamiselt seetõttu, et kandsid rohelisi Kadri nimega salle. Savisaare toetajatel oli väike kleeps rinnas, millel loomulikult ilutses Edgari foto.

Mingil hetkel jalutasin kaameramehe juurde, et arutada filmimise üle kui avastasin, et kolleeg Sven Soiver oli hetke pärast tegemas Viktor Vassiljevi ja Valdo Randpere iga nädalast väitlust Seitsmeste uudiste tarvis. Härra Randpere tundus olevat Tondiraba jäähallis Keskerakonna üritusel sellise näoga nagu ta oleks sattunud kogemata peale mingile riitusele. Randpere oleks nagu keset ööd sattunud surnuaiale või miskit ja seisis nüüd silmitsi oma kõige hullemate hirmude ja tontidega. Tema nägu oli kaame ja meenutas mulle kangesti Munchi maali 'Karje'.

Tegelikult Valdo Randpere reageeris üle, sest olukord ei olnud üldse nii saatanlik. Muidu ei oleks Rooma paavsti otsene esindaja Eestis, preester Philippe Jourdan, sellel üritusel nõnda rahuliku ilmega ringi käinud.

Ühte asja tahaks veel öelda. Kohtumine Heimar Lengiga oli väga huvitav pärast võidu välja kuulutamist. Lenk ütles, et tulevikus tuleb muuta põhikirja, et sellised vastuhakud poleks enam võimalikud. Samuti ei kujutanud ta ette, milline saab olema tulevikus koostöö Kadri Simsoni ja tema lähiringiga. Lenk neile andestada ei kavatse.

Südantliigutav hetk oli ka see, kus üks proua teatas Jüri Ratasele, et ta ei kavatse enne ära surra kui Jürist saab Keskerakonna juht. Jürile muidugi see eriti jõudu ei andnud. Pigem vaatas ta seda naist kurva pilguga, sest Keskerakonna juhi tool läks ju endiselt Edgarile, kes võib meid kõiki sellise tagasitulekuga raskest haigusest üle elada.

Ausalt öeldes mulle tundus kõrvaltvaatajana Eesti poliitika siiamaani suhteliselt igava ja loiuna. Polnud seal mingeid tõelisi emotsioone ja krõbedaid vastandumisi tuli ette üliharva. Ka möödunud kevadine Savisaare muusikal No99 poolt tundus kunstilise liialdusena ulme.

Täna Tondiraba jäähallis olles vaatasin aga neid rõõmupisaraid, mis pärast võidu kuulutamist inimeste põskedelt alla voolasid ja mõtlesin, et pole see Eesti poliitika nii igav midagi. Keskerakonna kongress tõmbas rahva ikka korralikult käima.

Ahjaa üks huvitav nüanss veel. Pean silmas Saulusest Pauluseks muutunud Ojulandi kõnet Keskerakonna kongressil. Proua Ojuland tervitas Keskerakonda oma partei nimel ja teatas, et neil on palju ühist. Mõtlesin endamisi, mida on neil ühist? Liikmete arv või ühine vaenlane Reformierakond...Viis aastat tagasi poleks sellist asja isegi Igor Mang ette näinud.

Savisaare ja Keskerakonna ümber on viimase aasta jooksul toimunud meeletult palju, mis tähendab seda, et päris elu on tegelikult palju varjundite rikkam ja värvikam kui teater.

Esmaspäeval hakatakse siis kuivatama Sipsikuid nööri peal ehk nagu ma ühes oma postituses varem mainisin, siis elu läheb edasi. Just nagu tuntud lastejutus, kus Sipsik vette kukkus aga pärast nööri peale kuivama pandi ja kõik sai jälle korda.