ÕHTULEHE VIDEO | Eesti oma Pertti Kurikan Nimipäivat: erivajadustega noored täidavad punkbändiga oma unistust (4)

"Tahaks kaugele tippu saada bändiga, et oleme mitu korda telekas olnud. Tahaks kuskile kaugele esinema minna," sõnab Jaan, kes on üks Bandemooniumi solistidest. Bändi tegemine ei ole naljaasi – selleks, et olla tõeline rokkstaar, on tema sõnul vaja tublisti harjutada ja vaeva näha.

Kui laialdaselt on levinud arusaam, et punkbändi tehes on viisipidamine ja hea lauluhääl teisejärgulised, siis Jaan kinnitab, et nende pundis nii ei ole, sest esmatähtis on ikkagi harjutamine.

"Meil on natukene teistmoodi. Ma käin muusikakoolis ja seal nõuab õpetaja viisipidamist," seletab ta, lisades, et laulude õppimine käib täistuuridel.

"Kõik on nii, nagu peab!" ütleb ta veendunult.

Jaani arvates saabki tõeliseks rokitäheks vaid harjutamise tulemusena ja see ei ole kõige kergemate killast.

"Proovides peab hästi palju käima, et rokkstaariks saada. Hästi palju tuleb lihtsalt laulda," lausub ta hoogsalt.

Nime nuputasid nädalaid

Tuleb välja, et bändi loomise juures kujunes kõige keerulisemaks pundile sobiva nime leidmine. Nii palju, kui on bändiliikmeid, oli ka arvamusi. Seetõttu võttis nime nuputamine aega mitu head nädalat.

"Meil läks nii kuu või kaks, et panna ometi see õige nimi. Ei sobinud ei see ega teine. Siis tuli meie bändi Raimond ja tema mõtles igasugusid nimesid välja ja siis tuligi Bandemoonium (ingl bandemonium tähendab ühe artisti või muusikakollektiivi pöörast fännamist – toim)", lausub bändi koosseisu kuuluv Andri, kelle silmad löövad rokkmuusikast rääkides iga kord särama.

Kui nimi paika saadud, oli edasine juba lihtsam. "Meil on nimi olemas, laulud on olemas ja meil on kontserdid kinni pandud. Kolm kontserti tulebki. 22. detsembril toimub Vabalaval kõige suurem kontsert," ütleb Raimond.

Noored tunnistavad, et põevad esinemiste eel natuke ka lavahirmu. Nimelt arvavad nad, et olles harjunud väiksema publikuga, võib esimene suur kontsert võõraste inimeste ees olla vägagi hirmutav.

"Siis ma lähen nii kiiresti sealt lavalt ära kui võimalik," ütleb Andri naljatades. Raimond lisab, et tegelikult pole asi nii hull: "See on lihtsalt esinemisärevus, et aina uusi inimesi tuleb kontserti vaatama. Alati ei peagi olema ainult tuttavaid nägusid. Saab uusi kogemusi."

Raimond möönab, et kui rahvast oleks liiga vähe, siis oleks omakorda jama – kes siis aplodeeriks ja ergutaks?

Ühiseks iidoliks Metsatöll

Üks on kindel: noortel on unistused suured ja kindel siht silme ees – muusikast ei taheta loobuda ka siis, kui bändiprojekt ametlikult lõpeb.

"Meil on bändiprojekt. Me mõtlesime nii, et kui see värk läbi saab, siis me katsuksime ikka jääda siia bändi, et teha uusi asju. Näiteks lavatantsijad lauljate taga, kes teeksid bändi võimsamaks ja aina tuntumaks ja tuntumaks, et meid oleks hea kuulata ja videoid vaadata. Et teised vaataksid meie järgi, et oh, see on lahe asi, mida teha," sõnab Raimond.

Noortel on mitmeid iidoleid, seda mitte ainult punkmuusika vallast. Bändi ainus naisliige Inge räägib, et tema eelistas alguses hoopistükkis rahulikumat muusikat kui punkrokk.

"Mulle meeldivad ikka veel armastuslaulud. Nüüd läks metsikuks üle. Sellega tuleb lihtsalt harjuda," kostab ta.

Kui bändiliikmeilt küsida, kes on nende suuremateks eeskujudeks ja kelle moodi nad olla sooviksid, siis mainivad kõik ära Eesti raskemuusikaansambli Metsatölli.

Pole ka ime – just see bänd on olnud noorte üks mentoreid ja teejuhte. Koos on õpitud pillimängu ja tehtud selgeks rokkariks olemise põhitõed.

Noorte peamised õpetajad on Ene Järvik ja Vello Saaremägi, kes panidki ansambli toimima. Bändi on oma panuse andnud ka Kaire Vilgats, ansambel Elephants from Neptune ja Kosmikute basskitarrist Kõmmari.

Noorte edulugu on võimalik jälgida uues saatesarjas "Punk teraapia", mis on ETV eetris laupäeviti kell 19.35.