Kui ma kaheksa aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemiasse astusin, küsis Kalju Komissarov meilt esimeses erialatunnis – kes sa oled ja mida sa tahad?
Need kaks pealtnäha lihtsat, kuid näitlejarolli jaoks ülitähtsat küsimust, on sellest hetkest olnud minu kõrval tänase päevani. Ja mitte ainult minu rolli kõrval, vaid just minu kõrval.
Niivõrd oluline kui on mõtiskleda nende küsimuste üle, on üleüldse esitada neid küsimusi. Kes ma siis tegelikult olen? Ja mida ma tegelikult tahan? Ja kui siis mingil eluetapil mõned asjad selgemaks saavad ning vastus peopesalt vastu naeratamas on, ei tähenda see veel, et nüüd on elu lõpuni hooleta.
Olla õnnelik
Juba homme hommikul võid tänase tarkusega oma peopesa taas tühjana leida. Kuid ma tooksin nende kahe küsimuse järele veel kolmandagi, mis koos terviku loovad – kuidas sul läheb? Tõesti, kui tihti me küsime seda küsimust, lootes sellele ka ausat vastust saada. Või kas me oskaksime seda küsimust endalt küsida? Ja siis ausalt vastata?
Mulle väga meeldib ilus kujund meie elust kui puust. Kujutlegem puud, mille juured on sügaval maa sees, kust ta ammutab oma jõu ja väe, vee ja toitained. Kõik selleks, et kasvada ja kasvatada lehti, õisi ning vilju. Kui tuleb sügis, langetab puu oma lehed maa peale, mis siis talvel lumevaiba all mulda rikastavad.
Meiegi ammutame emakeselt maalt jõudu ja väge, vett ja toitaineid. Kuid mida me tagasi anname? Millised on need sinu valikud, millega annad võetu loodusele tagasi? Ja oma kogukonnale?
Ühel nädalavahetusel, kui sõitsin pärast pikka võttepäeva öösel koju tagasi, kuulasin Mari Jürjensi plaati “22”. Ma imetlen oma kalli sõbranna ja kursusekaaslase oskust lauluks luua neid pisikesi tarkuseteri, mis nii lihtsad, kuid ometi nii olulised. Oma laulus “Sõpradele” annab ta lubaduse, millele kirjutan alla minagi: “Olen teie jaoks siis, kui on vaja. Ja kui pole, olen ikkagi.”
See on ühte- ja kokkuhoidmine, mis on meie väikese Eesti kogukonna üheks alustalaks. Ja see pole mitte ainult viimaste kuude läbivaks teemaks. Minu kolleeg Peeter Jalakas esitas paar aastat tagasi imeilusa mõtte, et meie Eesti riigi sihiks võiks seada õnnelik olemise. Ja see olekski see tervik, kus Eesti vabariigi iga kodanik on nii tähtis ja vajalik, jagamaks seda ühtset unistust, mida siis koos ellu viia.
Destruktiivne viha
Olen nii õnnelik ja tänulik, et minu sõpruskonda kuuluvad inimesed, kelle väärtushinnangud ja prioriteedid elus on mulle inspiratsiooniks ning eeskujuks. On hea tunda, et rasketel hetkedel pole ma üksi ning tegelikult on kõik ju hästi. Ka siis, kui maailmas on keerulised ajad ja hirm ning segadus inimesi mõtlematuid tegusid tegema panevad. Viha ja vägivald on destruktiivsed ning nende pinnalt ei saa kasvada ühtegi ilusat puud.
Olen veendunud, et ajal, kui otsuseid võetakse vastu justkui meie käest küsimata, tuleks ikkagi jääda rahulikuks ning mitte ainult mõistuse, vaid ka südamega püüda olukorrast aru saada. Me oleme tark ja ühtehoidev perekond, kes teab elu põhiväärtusi ning oskab ja tahab abivajajat aidata. Olgu selleks oma või võõras.
Tõsi, meil kõigil pole ühesugused võimalused ja tingimused eneseteostuseks, küll aga vabadus valida on tagatud kõigile. Ja just need valikud ongi need, mis loovad selle, kes sa oled, näitavad teistele, mida sa tahad ja tagavad selle, kuidas sul läheb. Ja õigete valikute tegemiseks ei ole vaja midagi muud, kui vaid mõelda, et kas see, mida ma teen, on õige, kaasaaitav, loov, vajalik ja heasoovlik.
Kui jah, siis need ongi need lehed, mis maa peale langevad, et meid jõu ja väega rikastada. Imeline, kas pole?
Kommentaarid